"Ristiusustamise protsess on Eestis olnud arvatust palju sarnasem näiteks Skandinaaviaga või ülejäänud Euroopaga. Siiamaani on olnud levinud seisukoht, et meid ristiusustati vägivaldselt," ütleb Tallinna Ülikooli arheoloogia vanemteadur Marika Mägi. Niisuguse järelduseni pole jõudnud ainult tema, vaid sama näitavad teistegi teadlaste uuringud. Eesti kristlaste olemasolule viitavad tema sõnul nii arheoloogiline aines kui ka kirjalikud allikad.

Nagu Mägi hiljutises konverentsiettekandes kirjeldas, on ta ise küsimust uurinud rannikualade ehk Põhja- ja Lääne-Eesti ning Saaremaa vanemate laibamatustega kalmistute põhjal. Oma töös lähtub ta maetutele kaasa pandud esemetest tüpoloogiast, radiosüsiniku (C-14) dateeringutest ja kirjalikest allikatest. Osana oma uurimisprojektist püüab ta uuesti hinnata kalmistutelt leitud esemete vanust. "Kui vaatama hakata, pole need 12. sajandi, vaid pigem 13. sajandi esemed," toob ta välja.

Kirikuvõrgustik võis olla tihedam

Ranniku-Eesti laibamatuseid on seni dateeritud pigem 12. sajandisse ja peetud inimestega koos maetud esemete tõttu paganlikeks. Viimati hinnati nende vanust aga 1960.–1970. aastatel ja Marika Mägi sõnul on üks tema eesmärk hinnanguid täpsustada. Nii ongi suur osa ainesest osutunud arvatust veidi varasemaks. "Dateeringu erinevus toob sisse küsimuse, kas me räägime kristlastest paganluse ajal või kristlastest kristluse ajal," arutleb vanemteadur.

Varem peeti esemetega matuseid reeglina paganlikeks. Nüüdseks on Mägi sõnul teadlased laiemalt sellisest järeldusest loobunud. "Külakalmistutel on ka asjad kaasas ja see ei ole mingi näitaja," märgib ta. 

Varasematest uuringutest on teada, et Euroopas, sh Põhja-Euroopas, oli kogu maa 12. ja 13. sajandil kirikuid tihedalt täis. "Hästi palju oli väikseid kirikuid. Kihelkonnasüsteem ja kirikute rahastamise süsteemid, nagu kümnise maksmine, olid suhteliselt lõdvalt reguleeritud, nii et need tegelikult ei toiminud," sedastab Mägi. Kihelkonnakirikuid tugevdavaid otsuseid langetati alles 13. sajandi keskpaiga kirikukogudel ja nende jõustumine võttis aega.

Enne seda oli piltlikult öeldes igal kristlasest maaomanikul oma mõisa maadel väike kirik. Mägi sõnul oli tegu võimalusega näidata prestiiži, mis jätkus paiguti 20. sajandini: rikkad kaupmehed rajasid hiljemgi erakirikuid. Kihelkonnasüsteemi kinnistudes olid inimesed aga edaspidi oma kihelkonna külge n-ö seotud ja pidid seal maksma kirikumaksu. "Erakirikut pidada keelatud polnud, aga tegelikkuses muutus see materiaalselt nii raskeks, et need lihtsalt hääbusid ära," tõdeb Mägi.

Eestis avanes vanemteaduri hinnangul ilmselt sama pilt. "Kui vaatasin lähinaabreid, näiteks Soomet ja Lätit, tuli välja, et sealsed uurijad on täpselt sama täheldanud. Neil on ka väga palju väikeseid kirikuid, mis kaovad 13. sajandi lõpuks ära," kirjeldab ta. Mõningase liialdusega oletab ta, et iga kümne kiriku kohta võis kaduda lausa kaheksa.

Tänapäeval annavad omaaegsetest väikekirikutest aimdust üksnes seda ümbritsenud surnuaiad – väikesed puukirikud ise on hävinud ja arheoloogid saavad uurida ainult kirikuaeda ehk pühasse mulda maetuid. Skandinaavias on toonased kristlased maetud esemeteta. Ida-Euroopale on Mägi sõnul aga piirkondlikult omane, et inimestele ikkagi pandi midagi hauda kaasa. "Väidan, et kõiki neid matuseid tuleks käsitleda kristlastena," sõnab ta.

Kirik keset mõisa

Teise teemana kirjeldas Marika Mägi, millal niisugused matused alguse said. Enamasti toetuvad arheoloogid siinkohal radiosüsiniku ehk C-14 dateeringutele. Praktika näitab aga vanemteaduri sõnul, et eri laborid võivad sama leiukoha kohta anda erinevaid vastuseid. 

Sestap vaatab Mägi ise C-14 dateeringuid alati käsikäes hauda kaasapandud esemete klassikalise tüpoloogiaga. "Siis tuleb välja, et peaaegu igal pool leidub neis väikestes matmispaikades matuseid, ma ütleks ettevaatlikult, pluss-miinus aastast 1200. Need võivad vabalt olla 13. sajandi algusest, aga ilmselt pigem ajast enne seda, kui meid ametlikult ristiusustati," osutab ta. 

Allikad ja leiud näitavad, et osa selliseid matmispaiku kasvaski hiljem välja päris kirikuks. Teistest on säilinud üksnes kalmistu. "Mõnedes sellistes matusekohtades on matuste vahel täiesti selgelt tühi koht. Mujal maailmas tõlgendatakse seda nii, et siin ilmselt paiknes puust kirik või kabel," arutleb Mägi. Ehkki Eestis on neid praeguseks välja kaevatud alles väike osa, on sama nähtus järelikult siinmailgi olemas olnud.

Kolmanda teemana on vanemteaduri sõnul kõnekas toonaste kristlike matusepaikade asukoht. "Tuleb välja, et niisugused varasemad kalmistud paiknevad peaaegu et olulisemate mõisate hoovis või neile väga lähedal," kirjeldab ta. Enamasti asusid need mõisamaade keskel või sadamakohtades. Pada näitel leiab taolise matmispaiga aga linnuse kõrvalt.

Mägi sõnul on nende paiknemise loogika maastikul teistsugune kui varasematel kalmetel. Kuna need asusid pigem olulistes keskustes, pidid nende rajajad kuuluma toonases ühiskonnas eliidi sekka või olema ülikud. Samuti on neid olnud omal ajal üpris palju. "Need asuvad sageli hilisemates maksukogumiskeskustes ja kihelkondade tähtsamates mõisates. Seetõttu peame tegema järelduse, et meil oli tõenäoliselt üsna arvestatav osa ülikuid, kes olid ristiusu vastu võtnud juba sel ajal, millest Läti Henrik räägib," märgib vanemteadur.

Kui kristlik oli Eesti?

Leiud leidudeks, ristisõja-eelset Eestit täiesti kristlikuks nimetada oleks Marika Mägi sõnul teine äärmus. Pigem saab lihtsalt öelda, et ristiusk oli siinmail levinud arvatust märksa enam. "Kirjalikud allikad on seda ju kogu aeg öelnud," tõdeb ta. 

Näiteks on teada, et Eestisse määrati juba 12. sajandi lõpus oma piiskop. Seni on ajaloolased tõlgendanud seda viisil, et tegu pidi olema misjonipiiskopiga, kes alles hakkab endale kogukonda tekitama. "Üsna paljud on ka küsinud: aga miks? Piiskop määratakse reeglina ikkagi sinna, kus kristlased on juba ees. Samuti mainivad kirjalikud allikad kristlasi Eestis," sedastab Mägi.

Niisamuti on ajaloos ristisõdu põhjendatud alati mingi vähemalt pealtnäha õiglase ettekäändega. Näiteks on põhjendusena toodud, et kõnealusel maal on juba olemas kristlased, keda paganad taga kiusavad – ristisõdijatel tuleb neile appi minna. Mägi sõnul ei pruukinud see Eestis nii olla, aga praegu kallutab arheoloogiline aines sellist oletust toetama. "Ma ei taha öelda, et eesti kristlased ootasid pikisilmi ristisõdijate tulekut, aga see, et nad olemas olid, võib küll õige olla," sõnab ta.

Mitut usku ülikuid

Ettekandes tutvustas Marika Mägi sedagi, milliseid DNA-analüüse on ta seni teinud Saaremaa kalmistutel. Varem arvati, et sedasorti kalmistutele on maetud inimesi perekondade kaupa. Nüüd tuli aga välja, et erinevalt sise-Eesti matmispaikadest seal lähisugulasi kuigipalju koos pole. "Nii palju kui tehtud on, võib näha, et mõned maetud on omavahel kaugemalt sugulased, kuigi mitte kõik. See ei ole perekond, vaid kogukond," osutab vanemteadur.

Võrdluseks kõneles ta ka ristisõja-eelsest ajast pärit kivikalmetest. Neis kalmetes on tegu põletusmatusega, kus maetute säilmed on ilmselt tahtlikult segamini aetud. Põletatud jäänused on seal koos põlenud esemetega laiali puistatud suhteliselt laiale alale. 

Mägi sõnul on näha esemetes hilisemate laibamatustega teatavat kattuvust. Nii võivad kivikalmetes sees olla ka 13. sajandi leiud. "Näitan põhimõtteliselt, et tõenäoliselt oli vähemalt 50 aastat või isegi pikem aeg, kus osa inimesi maeti kivikalmesse ja osa kirikuaedadesse ehk pühitsetud mulda. Kui kaua see täpselt kestis, ma öelda ei tea," selgitab ta.

Teadlased on seisukohal, et kivikalmetesse maetud pidid samuti olema oma ühiskonnas eliit. Kivikalmeid on lihtsalt liiga vähe, et sinna oleks maetud kõiki inimesi. Ehkki kristlikele kalmistutele ei maetud ainult ülikuid, kinnitas nende elitaarsust nende asukoht. "Lühidalt, me võime rääkida eliidist ühel pool ja eliidist teisel pool," arutleb Mägi.

Marika Mägi pidas ettekande "Who is Pagan and who is Christian? 13th-Century Transformation Period Reflected in Burial Customs of Coastal Estonia" rahvusvahelisel konverentsil "Läänemeremaad 12.–14. sajandil: kohalikud ühiskonnad, kultuurid ja traditsioonid muutuste ajastul" 18. aprillil Tartus.