Arheoloogilised leiud viitavad, et Eestis hakati kanu kasvatama hiljemalt varakeskajal, ilmselt juba 2.–1. sajandil eKr. Kirjalikult mainiti kanu esimest korda Läti Henriku Liivimaa kroonikas – kanad olid ristisõdijatele osa sõjasaagist.

Eesti maakana on ajalooliselt kohalik põlistõug. See tähendab, et ta on Eesti aladel kasvatatud ning Eesti keskkonnatingimustega kohastunud kana, keda ei ole aretatud ega aretustöö käigus kultuurtõugudega segatud. Aastasadu kasvatati maakana üle kogu Eesti, kuid tänapäevaks on ta säilinud vaid üksikutes kohtades.

Enne 20. sajandit valitsesid kanapidamises looduslähedased pidamistingimused, misjuures munasaak oli tagasihoidlik, ligikaudu 50–150 muna aastas. Need kaalusid umbkaudu 50 grammi ning maakana alustas munemist 5–6-kuuselt. Maakana ise kaalus 1,3–2,4 kilogrammi. Alates 19. sajandi lõpust hakkas maakana arvukus järkjärgult vähenema, sest kultuurtõud tõrjusid maakana välja. 1930. aastateks oli maakana säilinud vaid saartel ja eraldatud maakohtades.

Molekulaarbioloog Mari Palgi võttis omale kümme aastat tagasi kanad, sealjuures maakanad. Samuti on ta liitunud Eesti Maakana seltsiga. "Mind on põlised tõud ja taimesordid alati huvitanud," selgitas ta.

Soome ja Eesti teadlased uurisid nüüd maakanu lähemalt ning proove võeti ka Palgi kanadelt. Molekulaarbioloog nentis, et maakanu on Läänemere piirkonnas üleüldse vähe uuritud. "Kanad on alati saanud vähem tähelepanu kui hobused, lehmad või mõned suuremad linnud. Ega meil teisi suuremaid kanu ja kalkuneid pole ka eriti uuritud," märkis ta.

Maakanade puhul on teada, et neid on peale Eesti ka Soomes, Rootsis ja Lätis. Leedu puhul ei ole aga enam teada, kas neid on üldse alles. "Eestis on siinsete tingimustega väga hästi kohanenud maakana, nad on vähenõudlikud ega ole tundlikud igasuguste haiguste suhtes ehk siis põhimõtteliselt saavad ise hakkama. Nad on muretud kanad, kes ei vaja erilist tähelepanu ja poputamist," kirjeldas Palgi Eesti maakanu.

Hiljutine uuring keskendus maakanade geneetikale. Teadlased uurisid kolme geneetilist piirkonda: kahte valikusurve all olevat geeni ja üht mitokondriaalset piirkonda ning võrdlesid muistsetest kanaluudest saadud DNA-d tänapäevaste maakanadega samast piirkonnast. Eestis kasutati arheoloogilisi leide, millest eraldati DNA, ning määrati lisaks radiosüsiniku meetodil nende vanus. Mõned kanaluud pärinevad juba umbes 200. aastast enne meie ajaarvamist.

Mari Palgi selgitas, et uuringu põhjal on Eesti maakanad väga sarnased muinasleidudega. See on märkimisväärne, sest varem on isegi kaheldud, kas tegemist on üldse nii-öelda päris maakanadega. Võrreldes näiteks Soomega, kus maakanade hulka on vahepeal ristatud Aasia päritolu kanu, ei esine Eesti maakanadel vastavat mitokondriaalset emaliini markerit. See viitab, et Eesti maakanade geneetika on püsinud puhtamana.

Lisaks selgus, et maakanadel on suhteliselt vähe esindatud geen, mida seostatakse intensiivse munemise ja suuremate munadega ning mis on tänapäeva tööstuslikes tõugudes laialt levinud. See tähendab, et maakanadel on säilinud rohkem oma algupäraseid omadusi.

Kuigi maakanad munevad umbes kaks korda vähem kui tänapäevased munakanad, on nad see-eest vastupidavad ja pikaealised. Näiteks võib maakana elada kümme aastat või kauem ning hoolitseda tibude eest ka vanemas eas. Tõukanade eluiga jääb seevastu sageli vaid ühe kuni nelja aasta vahele ning tootmises peetakse neid harva üle aasta.

Maakanad erinevad Palgi sõnul tänapäeva tõukanadest ka käitumise ja välimuse poolest. Neil on tugev haudumisinstinkt, mis võimaldab neil ise järglasi üles kasvatada. Nad on head lendajad, kergemad, madalajalgsemad ja väga varieeruva sulestikuga.

Samuti on nad ettevaatlikumad ja veidi metsikuma loomuga. Kui nendega järjepidevalt ei tegeleta, eelistavad nad inimesest pigem eemale hoida. Ettevaatlikkus aitab samas ka röövlindude eest varjuda. Kuke hoiatava signaali korral poeb kogu kanakari peitu näiteks põõsastesse ja puuriida alla. Maakanu peetakse enamasti väikestes, 20-nokalistes karjades. Soovitav on neid pidada vabapidamisel ehk võimalusel lasta ise omale aiast või karjamaalt toitu otsida.

Ajalooliselt on Eestis eristatud kahte tüüpi maakanu: suuremaid ja väiksemaid. Väiksemaid on kutsutud tiukriteks ning neid peeti sagedamini, ilmselt nende väiksema kasvu ja omapära tõttu.

Ahvenamaa kanade puhul täheldati uuringus teatud erinevusi, mida võib selgitada sellega, et seal on vähem kasutatud tänapäevaseid tõuge. Samas ei saa välistada, et ka Eesti maakanad on aeg-ajalt teiste kanadega ristunud.

Uurimistulemused viitavad, et Eesti maakana on säilinud kohalikele tingimustele kohandunud ja geneetiliselt eristuvana. Mari Palgi sõnul teeb see maakanast olulise osa Eesti kultuuripärandist. "Maakanu võib leida ka vanadel maalidel ja fotodel, mis kinnitab nende pikka ajalugu siinsetel aladel," lausus ta.

Palgi sõnul on oluline, et Eesti seisaks oma põliste loomatõugude eest. Nii nagu on oma lehm ja hobune, võiks olla ka oma kana. Eesti Maakana Selts, kuhu ta ka kuulub, töötab selle nimel, et see populatsioon säiliks ka tulevikus.

Teadlased kirjutavad oma leidudest ajakirjas Heredity, eesti teadlastest lõi kaasa Tallinna Ülikooli vanemteadur Lembi Lõugas ja Tartu Ülikooli arheoloogia kaasprofessor Eve Rannamäe.