Tartu Ülikooli arheoloogia professor Heiki Valgu sõnul oli linnuse kohta juba varem mitmeid arhiiviviiteid. "Arheoloogilisi andmeid on kogunenud juba 19. sajandi lõpust alates, kui Jaan Jung hakkas inimeste käest igasuguste paikade kohta küsima. Juba tollest ajast on esimesed teated selle linnamäe kohta: ümbruses on vallilaadne rant ja inimesed peavad seda vanaks kantsi kohaks," selgitas Valk.

Viimasel kümnel aastal on arheoloogidele suureks abiks olnud maa-ameti reljeefikaardid, mis aitavad selliseid rahvasuus levivaid vihjeid kontrollida. Tartu Ülikooli arheoloog Andres Vindi leidiski 2021. aastal Köstrimäe kaardilt kontsentrilised vallid ja kraavid, mis viitasid kunagisele linnuse asukohale.

Kolm aastat hiljem korraldasid arheoloogid Köstrimäel kaevamised ning leidsid kuus imetillukest potikildu, puusütt ja põlemisjälgi. "Söe põhjal on võimalik leida dateering ning selgus, et linnus on olnud väga lühiajaline. Kolme proovi ühisosa langes ajavahemikku 41 eKr kuni 9 pKr," lisas Valk. Kahe tuhande aasta vanuseid linnuste asupaiku võib Valgu sõnul Lõuna-Eestis kokku lugeda ühe käe sõrmedel.

Arheoloogi sõnul ei pruukinud aga asustusperiood kesta isegi 50 aastat, vaid võis olla kordades lühem. "Mäel asunud ehitised hävisid tulekahjus, mis viitab pingelistele aegadele: see linnus jäi kellelegi ette ning hävitati. Selliseid lühiajalisi linnuseid, millest päriselt asja ei saanudki, on meil mitmeid," selgitas Valk.

Mõistatuslikud vallid

Linnust lähemalt uurides muutus see teadlaste jaoks üha ebatavalisemaks. Esmalt on tegemist väga suure linnamäega: 4800 ruutmeetrine platoo ületab pindalalt tunduvalt Lõuna-Eesti keskmist. Lisaks on ka reljeefikaardil silma hakanud kraavid ühe muinasaegse linnuse jaoks väga ebatüüpilised. 

"Tavaliselt tekib korralik kõrge ringvall alles muinasaja lõpus, aga Köstrimäe vallid ja kraavid on maru madalad. Praegu on valli ja kraavi kõrguste vahe vaid ca 60 sentimeetrit ja kõrge taimestikuga polegi need tajutavad. Isegi algselt ei pruukinud valli harja ja kraavi põhja kõrguste vahe olla palju üle meetri," selgitas Valk. Kui aga valli peal oli lisaks veel näiteks kahemeetrine tara, oleks olnud tegu juba täiesti arvestatava kaitsevalliga.

Siiski ei sobi pusletükid teadlaste jaoks täiuslikult kokku. Linnus asub ligi kahe kilomeetri pikkuse kõrge neemiku ehk pikliku kõrgendiku tipus. Ebaloogiline on see, et neemikupoolsel küljel, kust oleks linnust kõige lihtsam rünnata, pole kraavid põrmugi sügavamad kui mujal. "Näib, et silmas pole peetud ainult kaitselist eesmärki, vaid mängus on olnud meile teadmatud rituaalsed tähendused. Selliste struktuuride olemasolu on väga eriline, sest Eestis meil sarnaseid pole," mõtiskles Valk.

Arheoloogi sõnul on leitud sarnaseid madalate kontsentriliste vallidega linnuseid Lätis. "See lubab oletada, et siia on tulnud rahvast lõuna poolt. See on küll pelk mõttemäng, aga ehk kohalikele see võõras rahvas ei meeldinud ja linnus hävitati," arutles Valk. Samas on linnuse pindala niivõrd suur, et seda pidi ehitama suur kogukond. "Küsimusi on, aga selgeid vastuseid napib," tõdes Valk.

Mineviku märgid

Heiki Valgu sõnul Köstrimäe linnamäel suuremaid kaevamisi plaanis pole. "Arheoloogide eesmärk pole võimalikult palju asju maa seest kätte saada, vaid koguda informatsiooni üldisemate järelduste tegemiseks," selgitas Valk. Arheoloogi sõnul annab linnuse lühiajaline kasutus ja haruldased kaitseehitised ajastule suurema mõõtme: ka 2000 aastat tagasi toimusid siinmail rahvaste liikumised ja põrkusid erinevad huvid.

Arheoloog peab väga oluliseks, et linnamägi sai kantud kultuurimälestiste registrisse. Teadlase sõnul kaitseb see ajalooliselt väärtuslikke paiku ärihuvide eest. "See on ilus puhkeala seenemetsade ja matkaradadega, kuid kellelgi olid seal majanduslikud huvid. Tänu kaitse alla võtmisele pääses linnus kruusaks vedamisest," sõnas Valk.

Ka muinsuskaitseameti kaitsekorralduse spetsialist Liivi Varuli sõnul on tegemist tähelepanuväärse linnamäega, mis kannab endas suurt kultuuriloolist väärtust. "Eesti ajalugu on väga pikk: siin on toimunud ligikaudu 10 000 aastat inimtegevust, mis on jätnud jälje meie keskkonnale. Kui ringi liikuda avatud silmadega, leiab minevikumärke igal pool. Need jäljed peavad säilima," sõnas Varul.

Varuli sõnul valitseb muinsuskaitsevaldkonnas ressursipuudus ning seetõttu on raske jõuda kõikide kaitset vajavate objektideni. "Seda olulisem on kogukondade roll: et inimesed teaksid, mis nende ümbruses on ja väärtustaksid seda. Objekt on kõige paremini kaitstud siis, kui kohalikud inimesed sellel silma peal hoiavad, seda austavad ja hooldavad," selgitas ta.