Ühendkuningriigis on muutunud segatõud äärmiselt populaarseks, sealhulgas armastatakse eriti puudlite ristandeid. Uuringute järgi on selle trendi taga ootus, et sellised koerad ei tekita allergiat, on ise hea tervisega ja saavad lastega hästi läbi, vahendab The Guardian.

Nüüd avaldatud uuringust selgus, et cockapood (kokkerspanjeli ja puudli ristand) ning cavapood (Cavalier King Charlesi spanjeli ja puudli ristand) käituvad sagedamini ebasoovitavalt kui nende puhast tõugu esivanemad. Teadusajakirjas PLOS ONE avaldatud uuringu autorid rõhutavad, et enne looma soetamist peaksid omanikud põhjalikult uurima tõu või ristandi omadusi, et vältida teadmatusest tehtud valikuid.

Kuningliku Veterinaarkolledži (Royal Veterinary College) teadlaste juhitud rühm analüüsis 3424 segatõugu ja 5978 puhast tõugu koera andmeid. Info saadi veebiküsitlusest, millele vastasid cockapoo, labradoodle´i, cavapoo, kokkerspanjeli, labradori retriiveri, Cavalier King Charlesi spanjeli või puudli omanikud. Küsimused olid koeraomanike, nende koertele seatud ootuste ja treenimise kohta. Küsimustik sisaldas ka 73 küsimust koera käitumise kohta, mille põhjal koostas töörühm koondhinnanguid 12 erineval skaalal.

Cockapood erinesid puudlitest kuuel skaalal. Neil esines sagedamini ebasoovitavat käitumist, näiteks ilmutasid nad omaniku ja võõraste suhtes agressiivsust, kiskusid teiste koertega rohkem tüli ning neil esines sotsiaalärevust, sh hirmu liikluse ja uute asjade ees. Samuti kimbutasid neid sagedamini eraldumisega seotud probleemid ja ülierutuvus.

Samasugused tulemused saadi cockapoode ja kokkerspanjelite võrdlemisel. Seejuures esines cockapoodel lisaks veel agressiivsust ja hirmu teiste koerte suhtes, hirmu võõraste inimeste ees ning nad õppisid vaevalisemalt.

Cavapood erinesid puudlitest kolmel skaalal. Võrreldes Cavalier King Charlesi spanjelitega käitusid ristandid halvemini üheksast skaalast kaheksal. Labradoodle'id erinesid puudlitest kuuel skaalal ja olid neist kõigis näitajates paremad. Samas erinesid nad labradoridest viiel skaalal, olles neist kõigis näitajates halvemad.

Lincolni ülikooli veterinaarse käitumismeditsiini professor Daniel Mills, kes ise uuringus ei osalenud, nentis, et selline teadustöö oli väga vajalik. Ta rõhutas siiski, et tulemused ei tähenda, nagu esineks segatõugudel rohkem probleeme nende geenide tõttu. Mills selgitas, et käitumine on alati geenide ja keskkonna koostoime tulemus ning püüd leida lihtsaid põhjuseid vaid ühest või teisest on eos nurjumisele määratud.

Samas märkis professor, et uuring viitab kultuuriliste tegurite olulisusele. Nende hulka kuuluvad erinevused omanike käitumises ja treenimisviisides, mis on tõenäoliselt seotud omanike ootuste ja varasema kogemusega. Millsi sõnul on kindlasti vaja täiendavaid uuringuid. Kuna antud uuringu põhjal ei saa veel lõplikke järeldusi põhjus-tagajärg seoste kohta teha, oleks kasulik jälgida loomi ja nende omanikke pikema aja jooksul. See aitaks teadlase sõnul täpsemalt selgitada, millised on peamised mõjutegurid.

Teadlased kirjutavad tulemustest lähemalt teadusajakirjas PLOS ONE.