Priit Ennet

Teadusrindelt tulvab teateid neandertallaste, mammutite ja koopakarude DNA taastamisest ja juba paari aastakümne tagune Hollywoodi film Jurassic Park küttis üles lootusi ja hirme, et kümneid miljoneid aastaid säilinud DNA juppide põhjal saab kunagi ka hiidsisalikke ellu äratada.

Nüüd näitab värske teadusuuring, et DNA taastamisel on ikka omad piirid. Inglismaa Manchesteri ülikooli teadlased kirjutavad ajakirjas PLOS ONE, et võimalus merevaigutükikestes talletunud putukafossiilidest DNAd kätte saada on kaduvväike.

1990. aastate algupoole väitsid mõned teadlased, et neil on õnnestunud 130 miljoni aastasest merevaigust DNAd kätte saada. Hiljem on aru saadud, et tegu oli ikkagi proovide saastumisega tänapäeval elavate olendite DNAga, ehkki leidub ka teadlasi, kes omaaegsetele DNA-leiuväidetele kindlaks on jäänud.

David Penney ja ta kolleegid on nüüd rakendanud merevaigu-putukafossiilidele uue põlvkonna kõrgtundlikke DNA-järjeldusmeetodeid, ülimalt puhastes katsetingimustes. Tuli välja, et ka suhteliselt noortest putukate subfossiilidest, 60 aasta kuni 10 600 aasta vanustest, ei õnnestunud DNAd leida.

Teadlased järeldavad, et vaigus ei säili putukate DNA sugugi paremini kui näiteks muuseumikogudes õhu käes. Küllap siis jääb edaspidigi ulmeks ka sauruste elluäratamine, vähemalt nii nagu seda tehti Jurassic Parkis, kus teadlased said vajalikku DNAd merevaigus säilinud putukate seest, kes olid sauruste verd imenud.

Vaata veel:

Jurassic Park Debunked: Pulling Dino DNA From Insect Amber Doesn't Work(Medical Daily)