Seda, et elu muutub ja tehnoloogial on selles oluline märgiline roll, kuuleb pea igal nädalal. Ühe värske killuna sellesse elu kirjeldavasse mosaiiki võib lisada suhtlusvõrgu Facebook’i privaatsuslepingu. Kuna Facebook kehastab piirideta, reaalset kopeerivat, kuid oma unikaalsete tunnuste tõttu sellest oluliselt erinevat, virtuaalset maailma, võib selles elava 400 miljoni kasutaja elu aluseks oleva info reegleid kirjeldavat dokumenti võrrelda mõne reaalse riigi konstitutsiooniga. Näiteks ühendriikide omaga. Palava ilmaga pole mõtet keerulisema analüüsiga aju koormata, piirdugem vaid tõdemusega, et ühendriikide konstitutsioonis on 4543 sõna. Facebook’i kasutajate isikuandmete kasutamise reeglite kirjeldamisel pole juristid suutnud läbi saada vähema kui 5830 sõnaga. Võrdlus on küll meelevaldne, kuid väikseid vihjeid väärtusmaailma muutustest võib siit välja lugeda.

Samas jäävad aga tihti piisava tähelepanuta tehnoloogiad, mis peaks olema tormava arenguveduri koormast juba ammu maha pudenenud. Paljude üllatuseks on need aga veel endiselt kasutusel. Microsofti ja NBC ühises uudistekanalis märgitakse ära kümme taolist tehnoloogiat, mis peaks olema välja surnud, aga ei ole.

Kes veel mäletab, siis ka siinses kommentaaris oli aastate eest jutuks telegrammi viimne päev, kui tolle teenuse omaaegne maailma tipp Western Union teatas oma veebilehel muude uudiste vahel viimase telegrammi edastamisest. See tagasihoidlik teade võimaldas välja arvutada ühe üliolulise tehnoloogia natukene sajandist pikema elukaare, ja sellega olekski võinud selle teate lõpetada. Paraku, tänu turureeglitele tärkas peagi üks ettevõte iTelegram, mis otsustas selle vana asjaga teenimist proovida. Ja nad leidsid endale kena niši SMS’ide, e-kirjade ja välksõnumite kõrval. Konkureerivaks tunnuseks pole mitte suurem kiirus ega odavam hind, otse vastupidi – New Yorgist Los Angelesi edastatava samal päeval kohale jõudva ekspresstelegrammi eest küsitakse Eesti vääringus umbes 300 krooni. Sest alati leidub naljakaid inimesi.

Teise üllatajana mainib MSNBC kõikjal kättesaadavate tekstitöötlemise programmide kiuste, omal kohmakal moel, sama asja ajavad kirjutusmasinad. Paljude uute tehnoloogiate emamaal, mõnikord maailma pealinnaks peetava New Yorgi linnas, kodanike seas korda loovad sinikuuelised politseinikud sõlmisid eelmisel aastal miljoni dollari lepingu, mille käigus viidi ära arreteerimisorderite kirjutamiseks kasutatud trükimasinad. Asemele toodi uued, töökorras kirjutusmasinad. Kuigi politseinikud tunnistasid, et mõnikord jätavad nad pisikuriteod registreerimata kuna kohmaka toksija kasutamine nõuab neilt suurt pingutust ning mõnikord saab trükilint otsa, viitab kolme aastane kontraht trükimasinate tootjatega, et need asjad pole niipea muutumas.

Teine huvitav trükimasina elujõu näide pärineb omapäraselt helge kuid raskeloomulise kirjanduse viljelejalt Cormac McArthy’lt. Mees on kirjutanud tähti toksides ja korrektuurilinti kasutades rea vägevaid romaane, millest laiadele massidele on vahest kättesaadavaim filmiks muudetud „No Country For Old Men“. Vana kooli meestele kadu ettekuulutava filmi looja pani oma kirjutusmasina heategevusoksjonile ja teenis sellega umbes 2.5 miljonit krooni. Seejärel siirdus mees aga poodi ja ostis endale mõnesaja krooni eest uue trükimasina.

Ülejäänud tehnoloogiadinosaurustele, mida MSNBC mainib, leiab tõenäoliselt iga raadiokuulajagi argielulisi näiteid. Nendeks on faksiaparaadid, traadiga telefonid, LP-plaadimängijad, kassaaparaadid, kiirkaamerad, igasugused kettakujulised meediakandjad flopiketastest CD plaatideni, kineskoobiga televiisorid ja lühilaineraadiod. Tegelikkuses võiks seda nimekirja pikendada veel mitmete näidetega mõnedes moodsates suurlinnades kavandatavatest hobuveolistest trammidest kuni aktiivteenistuses ratsaväeni.

Loo moraalina on tõdemus, et kui me vaatame tehnoloogiamaastikul ainult ühte, arenevat serva ja jätame märkamata suure inertsi ja traditsioonidega vana tehnoloogia, loome kardetavalt liiga tormaka ja pidurite järele haarama meelitava meelekujutuse. Reaalsus on unisem. Umbes nagu suvine päev.