Linast, puuvilla kiududest ja kanepist riideräbalastest valmistatud paberile punase kriidiga tehtud visand on tekitanud kunstiajaloolaste ja teadlaste seas elevust juba sajandeid. Teos kujutab valgete lokkide ja täishabemega umbes 80 aasta vanust vanameest. Kuna Leonardo ise oli 1510-1515. aastal, mil visand valmis, alla 60 aasta vanune, on samal ajal oletatud, et tegu võib olla hoopis tema isa või onuga.

Nii või teisiti on selle kaugem minevik varjudesse mähitud. Jälgitav ajalugu sai alguse alles 1839. aastal, kui toonane Sardiinia kuningas selle Torino raamatukogus eksponeerimiseks ostis. Päikesevalgus tegi oma töö – paberi kolletumine hoogustus ning kriidi ja kasutatud paberi vaheline kontrast hakkas kaduma. Eelmise sajandi lõpuks oli teos juba liialt habras, et seda ka paremini kontrollitud tingimustes näidata. Visand paigutati rangelt reguleeritud temperatuuri ja õhuniiskusega hoiukambrisse.

Viimane ei kaotanud aga vajadust regulaarselt selle seisukorda hinnata. Paberi keemilise koostise analüüsimine ilma seejuures hävitamata on aga küllaltki keeruline. Lahendust pakuvad nüüd Itaalia füüsikud, kes otsustasid lähtuda paberis leiduvatest valgust neelavatest kromofooridest. Molekulid neelavad eeskätt lillakat ning sinakat värvi valgust, mil enamus hajuvast valgusest on punakas ja kollakas.

Tagasipeegelduva valguse erinevate komponentide osakaalu hindamisega saab seeläbi objektiivselt kromofooride hulka ja selle abil omakorda kahjustuste määra hinnata. Meetodi rakendamine kinnitas, et visandi kahjustused on heas vastavuses teiste ligikaudu sama vanade paberürikutega, mida on talletatud liigniiskes ning õhutuseta ruumis.

Võimalus aitab kunstiteadlastel leida paremaid võimalusi teose kaitsmiseks ning kromofooride spetsiaalsete kemikaalide või vesilahustustega eemaldamiseks.

Meetodit kirjeldatakse ajakirjas Applied Physical Letters.

Viimati muudetud 06/06/2014 12.40