Vihmapiisk langeb nagu asteroid
Vihmapiisk on väike ja kui see kukub liivale, siis suuremat auku see ei tee. Asteroid võib olla aga väga suur ja kui see maa peale kukub, siis võib tekkida väga suur kraater. Ent nüüd tuleb välja, et hoolimata veetilgakese ja asteroidi tohutust suuruse vahest võivad nende langemislöök ja selle tulemusel moodustuv kraater olla füüsikaliselt ja matemaatiliselt üsnagi ühtemoodi kirjeldatavad.
Ameerika Ühendriikide Minnesota ülikooli teadlased eesotsas Xiang Chengiga tegid veetilkade langemisest teralisele materjalile kiirkaameraga pilte ja uurisid tilga ja materjali pinna kuju muutusi ka täpse laserprofiilomeetriga. Kui nad ülevõtteid hoolikalt uurisid, siis panidki nad tähele, et asteroidilöökide ja löögikraatrite kohta juba teadaolev teaduslik kirjeldus sobib erakordselt tabavalt kokku ka nende katsetulemustega.
Löögi mehaanika ja energeetika ning ka kraatri ehitus on mõlemat laadi nähtuse puhul ühesugune, ehkki kasvõi energiat on asteroidilöögil miljard miljardit korda rohkem kui tilga kukkumisel.
Cheng ja kaasautorid kirjutavad Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes, et nende leitud sarnasus võib kasuks tulla näiteks niisuguste arvutimudelite täiustamisel, millega püütakse kirjeldada näiteks põllumaa või mõnede tehisrajatiste käekäiku, võttes arvesse ka vihma mõju.
Veetilga kukkumine ja liivaaugu tekkimine võivad tunduda lihtsate nähtustena, aga tegelikult on nende nähtuste peenemad üksikasjad füüsikalises mõttes ülimalt keerulised. Nii ongi siis hea, et tilgauurijad saavad nüüd asteroidiuurijatelt juba olemasolevat asjakohast mudelit laenata.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa
Allikas: PNAS
