Nõukogude aja hipid koondusid nimetuse alla „sistema patsifistov“ ning neis oli palju toonaste Lääne hipidele sarnanevaid elemente. Olid värvikirevad riided, omad rituaalid, omad laulud ja armastus spirituaalsuse vastu. Ometi oli neis ka palju erinevat.

Võtame näiteks kas või suhtumise armastusse ja koosellu. Kui Ameerikas harrastasid hipid vaba armastust, siis raudse eesriide tagused hipid olid suhteliselt monogaamsed. Tõsi, siinsed lillelapsed olid mõni kord abielus, rohkem kui kaks, kolm või neli korda. Kuid erinevalt oma Lääne mõttekaaslastest korraga ikka ainult ühe kaasaga.

Või võtame näiteks jätkusuutlikkuse. Nõukaaja hipikultuur oli noorte, 18-20-aastaste elustiiliga sobituv kultuur. Juliane Fürst toob välja, et selles ei olnud ruumi näiteks laste saamisel, riiklik süsteem ega ka „sistema“ ei soosinud seda. Teatud vanuses olid vähemalt naised valiku ees, kas jääda hipiks või saada laps ja alluda Nõukogude režiimi ette nähtud raamidele.

Nõukogude hipikultuur võis küll kanda Läänega sarnast motot make love not war, kuid kesksem oli siiski moto „parem töötada homme kui täna“. See ei tähendanud, et tööd ei tehtud. Tehti küll.

Täiskohaga töö võis olla näiteks aktimodell kunstikoolis, laotööline või hooajatööline ehitusel. See võimaldas võtta terve suve vabaks, et rännata mööda suurt Nõukogude Liitu. Pikaajaliselt tähendas see paraku seda, et polnud püsivat töökohta, polnud ka elukohta, polnud peret. Nõukogude Liidu lagunemine tähendas omakorda, et polnud ka sotsiaalset süsteemi, mis hipilikku eluviisi toetaks. Ja nii leidiski märkimisväärne osa Nõukogude lillelastest sõna otsesemas mõttes 1990. aastatel oma maise teekonna otsa.

Kõik see tõstatab küsimuse, kas nõukogude aja hipid olid need hipid, mida oleme harjunud nägema lääne kultuuriruumis. Või oli see lihtsalt koondumise võimalus teist moodi, stagneeruva süsteemi vastaselt mõtlevatele noortele.