“Miks kala käe peal liigutab, aga lauale pannes mitte?” uurib doktorant Arko Kesküla Tartu ülikooli tehnoloogiainstituudi lahtiste uste päevale kogunenud noortelt tehnoloogiahuvilistelt.

“Kehasoojus, elekter, niiskus,” kostub saalist. Doktorant loeb vastused õigeks ja selgitab, et ka nende uuritavate tehislihaste ehk pehmete mootorite tööpõhimõte on sarnane. Selle kinnitamiseks näitab ta, kuidas positiivse laenguga katioonid ja negatiivse laenguga anioonid tehislihaseks nimetatud materjali liigutama panevad.

“Tehislihased oli esimene asi, mis mulle pähe tuli,” ütleb Tartu Waldorfgümnaasiumi üheteistkümnendas klassis õppiv Danel Ülper, kui kuulis keemiaõpetaja Katrin Jonase soovitust tulla Tartu ülikooli tehnoloogiainstituuti tutvuma uudsete materjalidega. Veel on Ülper kuulnud tarkadest klaasidest. Ent viimasel ajal tunneb ta suuremat huvi hoopis ajaloo ja vanade tehnoloogiate vastu.

“Lähis-Ida kroonikud kirjeldasid juba 13. sajandil masinaid, mis olid võimelised serveerima teed või esitama eelprogrammeeritud muusikapalasid – neid seadmeid võib pidada kaasaegsete robotite kaugeteks esivanemateks,” tõid seose vanade ja uute tehnoloogiate vahel välja ka lahtiste uste päeva korraldajad.

„Ent täpselt nagu tänapäevased robotid erinevad funktsionaalsuselt ja ehituselt oma 800 aasta vanustest eelkäijatest, tuleb eeldada sama radikaalseid muudatusi ka tuleviku masinatest,” lisas noorteadlane Kesküla. “Tartu ülikooli tehnoloogiainstituudis on noorel reaalne võimalus läbi arukate materjalide, nagu tehislihased, uurimise ja arendamise tuleviku masinate loomisprotsessi panustada.”

Doktorandid rääkisid noortele, et tehislihased on oma olemuselt õhukesed kiletaolised materjalid, mis käituvad kui pehmed mootorid. Materjalist peaks tulevikus saama ehitada ka selliseid ülipisikesi roboteid, mida on võimalik süstida inimese vereringesse. “Praegu kõlab see veel kui ulmeline fantaasia, ent teadus teeb tööd selle nimel, et robotid leiaksid organismis üles haige koha, remondiksid selle ära ja väljuksid kehast.”

Lisaks tehislihaste valmistamisele ja erinevatele rakendustele, tutvustasid TÜ arukate materjalide ja süsteemide laboris töötavad teadlased noortele ka robotmannekeeni.

Veel oli juttu ekstreemseteks elutingimusteks loodud ise lahtipakkivast Marsi-majast. Ent instituut on aidanud ka Tartu paelavabrikul muuta saapapaelad vetthülgavaks ning üheskoos töötatakse veel selle kallal, et paelad ja militaartekstiilid säilitaksid infrapunapiirkonnas kamuflaaži.

Kohal oli ka Robotexi jalgpalliturniiri võitnud robot. Sellest olid kõige suuremas vaimustuses just neljanda klassi poisid Enar Jõesaar, Kiur Mölder, Ott Artur Ojalaid, Cristofer-Marcus Zopp ja Ingmar Annus. Iganädalases robootikaringis kohtuvad poisid osalesid edukalt ka First Lego League võistlusel. Nüüd ootab meeskonda “Saime Pihta” uus proovikivi – märtsis toimuv finaalvõistlus Eesti parimatega.

Tartu Waldorfgümnaasiumis õppivale Madis Nigulile jäi tehnoloogiainstituudist enim meelde aga korrus, kus uuritakse erinevaid baktereid. “Kui mul plaanid veel selged ei oleks, mida pärast gümnaasiumi lõpetamist teha, siis võib-olla isegi mõtleksin siia õppima tulemise peale,” sõnab ta.

Koolivend Kaius Põder lisab, et talle meeldis ka instituudi töötajate suhtumine oma tegemistesse. “Nende jaoks on see kõik igapäevane ja tavapärane töö, aga see kõik mõjutab palju ka meie elusid.”

Üheksandikud saavad tehislihastega tutvuda ka sel neljapäeval, 4. veebruaril toimuval Tartu ülikooli lahtiste uste päeval “Teel õigete valikuteni” töötoas “Ajamid mikrorobotitele, kuid mitte ainult”. Teiste töötubadega saab tutvuda siin.