Kuu aega tagasi näitas Soome suusahüppaja Harri Olli peale kesist 77-meetrist hüpet kaamera suunas keskmist sõrme.

Võistluse korraldajad otsustasid Olli eemaldada ning Soome koondise peatreener heitis ta koondisest välja. Miks? Nagu internetiportaalides koheselt küsiti: mida keskmine sõrm tähendab ja mida Harri Olli seda näidates tegi, et selline karistus ära teenida?

Keskmine sõrm ei ole küll sõna, kuid sõnad ei ole ka ☺, ☹ ja teised emotikonid, milleta me internetisuhtlust enam ette ei kujutaks – sellest hoolimata on need märgid tähenduslikud ja nendega saab teha samasuguseid tegusid kui sõnadega.

Sõnade ja märkide tähendust võib iseloomustada kui seda, mida me peame nende kohta teadma, et oskaksime neid õigesti kasutada. Vihje selle kohta, milles sõnade ja märkide tähendus seisneb, saame, kui keskendume hetkeks tõsiasjale, et kasutame sõnu peamiselt selleks, et üksteisele maailma kohta informatsiooni edastada ning oma mõtteid, tundeid ja teisi vaimuseisundeid väljendada. Kui ma tean, et väljas on külm, ja tahan seda informatsiooni sulle edastada, siis saan seda teha kasutades lauset “Väljas on külm”.

Kui mul on valus ja ma tahan seda vaimuseisundit väljendada, siis saan seda teha kasutades sõna “Ai!”. Sõna tähenduseks võib seega pidada selle konventsionaalset seost mõne asja, omaduse või vaimuseisundiga.

Näiteks “Mina” on konventsionaalselt seotud selle kasutajaga, “pikk” omadusega olla pikk ning “Oi!” üllatusega.

Kui ma kasutan lauset “Ma olen pikk”, siis edastan informatsiooni, et Indrek on pikk, kui Toomas-Hendrik Ilves kasutab sama lauset, siis edastab ta informatsiooni, et Toomas-Hendrik on pikk. Kui näitleja kasutab laval sõna “Oi!”, siis väljendab ta üllatust, sõltumata sellest, et ta tegelikult on samas olukorras juba paarkümmend korda olnud ja ei ole sugugi üllatunud. Sellise kasutuse teebki võimalikuks selle sõna konventsionaalne seos üllatusega – seos, mis eksisteerib sõltumatult kasutaja enda kavatsustest ja vaimuseisunditest.

Keelefilosoofiliselt ja keeleteaduslikult oluliseks küsimuseks on, kuidas saame sõnade tähendusi, nende konventsionaalseid seoseid asjade, omaduste või vaimuseisunditega, teoreetiliselt kirjeldada. Olemasolevad filosoofide poolt loodud ning keeleteadlaste poolt semantika ehk tähendusteooria tegemiseks kasutatavad raamistikud võimaldavad meil enam-vähem rahuldavalt kirjeldada sõnade nagu “külm” ja “pikk” tähendust, kuid jätavad meid hätta juba nimesõnadega nagu “Indrek” ja “Toomas-Hendrik”, mis on nimedeks paljudele erinevatele inimestele ning osutussõnadega nagu “see”, “too”, ja “tema”, millega saab osutada paljudele erinevatele asjadele.

Oma doktoritöös üritan luua uut raamistikku, mille abil saaksime teoreetiliselt kirjeldada nii nende sõnade kui ka sõnade nagu “Tere!”, “Ai!”, “Oi!” ja märkide nagu keskmine sõrm ja ☺ tähendust. Juhtivaks ideeks on, et kõigi sõnade ja märkide tähendusi saab kirjeldada määrates kindlaks nende kasutustingimused, tingimused mille korral on sõnade kasutus keeleliselt korrektne. Lihtsustatult võib lause “Väljas on külm” ning sõnade “Ai!”, keskmise sõrme ja ☺ kasutustingimusi kirjeldada järgmiselt:

1. Kasuta “Väljas on külm” siis ja ainult siis kui sa usud, et väljas on külm.

2. Kasuta “Ai!” siis ja ainult siis kui sul on valus.

3. Kasuta ☺ siis ja ainult siis kui sa oled positiivses vaimuseisundis (rõõmus, õnnelik jne.)

4. Kasuta keskmist sõrme kellelegi suunatult siis ja ainult siis kui oled tema suhtes negatiivselt meelestatud (halvakspanu, põlgus, vaenulikkus jne.)

Loodav raamistik aitab meil paremini mõista, kuidas suhtlemine toimib ning annab keeleteadlastele uued tööriistad. Samas võimaldab see ka senisest palju täpsemini kirjeldada nende sõnade tähendust, mis paistavad konventsionaalselt olevat seotud nii teatud omadusega kui ka teatud meelestatusega kõigi suhtes, kellel see omadus on, mis on oluline nii sõnavabadust puudutava seadusandluse kui ka solvanguid puudutava kohtupraktika jaoks.

Toon siinkohal ühe näite. 2002. a. esitasid riigikogu liikmed Viktor Andrejev, Jevgeni Tomberg ja Valentina Võssotskaja Avaliku Sõna Nõukogule kaebuse, väites, et Eesti Päevalehes ilmunud reklaam “Ei loe Päevalehte? Järelikult tibla.” on rahvuslikku vaenu õhutav, kuna sõna “tibla” on venelasi halvustav.

Nõukogu nendega ei nõustunud, kuid kuulutas reklaami siiski hea tavaga vastuolus olevaks, kuna eelnenud lausele järgnes lause “Ole õige eestlane, loe kindlasti!”, mille lisamisega loodud vastandust peeti solvavaks. Õigekeelsussõnaraamatu 2006. a väljaandes väidetakse aga et rahvasaadikutel oli õigus, andes meile teada, et “tibla” tähendab venelast ning on HALV ning lisades juhendis, et HALV tähistab halvustavat hinnangulist varjundit.

Olgu sellega kuidas on, kuid seadusandluse ja kohtupraktika jaoks jääb „halvustav hinnanguline varjund“ ähmaseks. ÕS-i praegune sõnastus ei ütle meile piisavalt selgelt, et Eesti Keele Instituut leiab, et iga kord kui sõna “tibla” kasutatakse kellegi kirjeldamiseks halvustatakse ühtlasi kõiki venelasi. Loodava raamistiku abil saame “tibla” tähendust ja selle hinnangulist osa palju täpsemini kirjeldada, määrates kindlaks selle kasutustingimuse. Lihtsustatult:

5. Kasuta lauset “x on tibla” siis ja ainult siis kui usud, et x on venelane ning oled kõigi venelaste suhtes negatiivselt meelestatud (halvakspanu, põlgus, vaenulikkus jne.)

Huvilised peaksid nüüdseks olema saanud vastuse küsimusele, mida keskmine sõrm tähendab. Kuid mida Harri Olli seda näidates ikkagi tegi, et karistus ära teenida? Ta kasutas märki, mis on konventsionaalselt seotud negatiivsete hoiakutega ning väljendas sellega oma halvakspanu või vaenulikkust kõigi televaatajate suhtes. Seda sõltumata sellest, kas ta ka päriselt niiviisi tundis või mitte.

Indrek Reiland õpib USAs Lõuna-California ülikoolis filosoofia doktorantuuris. Tema artikkel on kirjutatud Tartu Ülikooli korraldatud Eesti doktorantide populaarteaduslike artikli konkursi tarbeks. Konkurssi kaasrahastas Haridus- ja Teadusministeerum. Lähinädalail avaldab Novaator valiku sellele konkursile saadetud artiklite paremikust.