California tehnoloogiainstituudis loodud DNA-l põhinev arvuti töötab aeglaselt, ent visalt.

Pärilikkusaine-põhised arvutid jäävad kiiruses ränikiipidele tunduvalt alla, kuid DNA eeliseks on võimalus rakkudesse ja kudedesse sulanduda.

Bioloogilised süsteemid on juba mõnda aega köitnud arvutiteadlaste tähelepanu. Insenerid üritavad kõike võimalikku alates biomolekulidest kuni bakterikolooniateni muuta loogilisi tehteid tegevate protsessorite ehituskivideks.

Ajakirjas Science ilmunud artiklis demonstreerisid California teadlased arvutimudelit, mis koosnes 130 erinevat tüüpi DNA molekulist. Arvutustehete tegemise aluseks olid erinevate DNA-jupikeste omavahelisel ühinemisel kehtivad kindlad reeglid. Tulemuseks oli paindlik süsteem, mis suutis lahendada JA/VÕI -stiilis loogikaülesandeid ning oli võimeline kasutama kompilaatoreid ja veakontrolli. Loogikaväravate konstruktsiooni kohta saab lugeda avatud ligipääsuga artiklist.

Katseklaasiarvuti võimsus on praegu üsna väike- uurijad arvutasid molekulide abil neljakohaliste arvude ruutjuuri, iga arvutus võttis aega üle viie tunni.

Üks uue arvuti loojatest Erik Winfree on pärilikkusainet tehteid tegema pannud juba varem. Nimelt lõi ta juba 2006. aastal arvuti üheahelalistest DNA-jupikestest. Winfree sõnul on praegu maha maetud esimeste DNA-arvutiteoreetikute unistused, et kiiruses võistelda ränikiipidega. Pigem soovivad DNA-arvutite loojad tegeleda keemiliste signaalide programmeerimisega. Pärilikkusaine-põhised loogikaväravad suudavad sisendsignaali saada näiteks rakkudest, kuid väljundi suunata hoopis biokeemilistesse protsessidesse.