"Jooksiklased on mardikad, keda on palju uuritud, ka Eestis. Seega on üha keerulisem ning seda suurem rõõm leida siinmail seni avastamata uusi liike," sõnas Roosileht.

Entomoloog kogus mardika 2025. aasta juuni alguses Valgamaalt Koikkülast kruusatee ja põllu vaheliselt teepeenralt. Vaatamata öisele putukakorjele omasele väga külmale ilmale oli Roosilehe sõnul liikvel palju putukaid. See lükkas ümber levinud arusaama, et putukad on aktiivsed enamjaolt siis, kui on soe. Hiljem kogutud isendeid mikroskoobi all uurides tuvastas entomoloog tuntud liikide seast seni Eestis puudunud jooksikuliigi.

Ophonus melletii on ligi 8–9 millimeetri pikkune. Kuigi jooksiklaste sugukond on üldiselt tuntud oma halastamatute kiskjate poolest, kes isukalt teisi selgrootuid õgivad, piirdub O. melletii peamine roll eluringis piirdub maapinnal lebavate seemnete närimisega.

Välimuselt on O. melletii pruunikas ja tagasihoidlik. Emastel ja isastel mardikatel saab vahet teha esijalgade lülide järgi – isastel on jalad laiemate lülidega, emased on aga isastest pikema ja ümarama kehaehitusega.

Mardiklas elab eeskätt Lääne- ja Lõuna-Euroopa avatud rohumaadel, eelistades aluselisi kriidi- ja liivapinnaseid. Eesti lähiriikidest esineb liikiveel Poola loodeosas, Lõuna-Rootsis ja ka Ölandil ning Gotlandil, Taanis ja Kaliningradi oblastis.

Eestist, Soomest ega teistest Baltimaadest polnud aga liiki veel seni leitud. Samast perekonnast on Eestist praeguseks teada kuus raskesti määratavat liiki. Nende täpseks määramiseks tuleb teha genitaalipreparaadid.