Pärmseened aitavad nisu saagikust säilitada mitmel viisil. Näiteks kaitsevad pärmid taime kasvukeskkonnast tingitud stressi eest, samuti on pärmid võimelised stimuleerima taimekasvu ja pärssima taimele kahjulike mikroobide elutegevust. Pärmide peamine mehhanism haigusetekitajaga võitlemiseks on konkurents toitainete kättesaadavuse ja elukoha üle taime pinnal. Kui ülekaalu saavutab viimane, taim haigestub ja saagikus langeb, kirjutavad Tartu Ülikooli molekulaarbioloogia spetsialist Helena Randmäe ja Maaelu Teadmuskeskuse vanemteadur Riinu Kiiker.

Nisupõlde enim laastav seenhaigus on helelaiksus, mida põhjustab patogeenne seen Zymoseptoria tritici. Nakkumise tagajärjel tekivad esmalt teravilja lehele klorootilised täpid, mis hiljem ebakorrapärasteks laikudeks suurenevad. Algul vesise välimusega laigud kuivavad, kolletuvad ja muutuvad lõpuks punakas-pruuniks. Nakkuse eest ei ole kaitstud ükski taimeosa. Helelaiksuse levik on aastati erinev, kuid ilma õigeaegsete ja toimivate taimekaitsevõtete rakendamiseta võib sellest tulenev saagikadu küündida 50 protsendini.

Kõrge saagikuse nimel võitlevad põllunisu saagikusmehed helelaiksuse vastu haigustekitajat tapvate kemikaalide ehk fungitsiididega. Kuigi teraviljatootmises on fungitsiidide kasutamine tänapäeval veel tõhus lahendus seenhaiguste vastu, on vähem uuritud selle pikaajalist mõju taime mikroobikooslusele ja haigustekitajas resistentsuse kujunemisele.

Selle testimiseks analüüsisid Tartu Ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituudi ning Maaelu Teadmuskeskuse teadlased laialdaselt kasutatavate fungitsiidide mõju Eesti talinisu lehtedelt eraldatud pärmiliikidele.

Vajadus uue lahenduse järele

Teadlased leidsid, et seitsmest testitud kemikaalist neli pärssisid pärmiliikide kasvu helelaiksuse tekitajast tõhusamalt. Need neli toimeainet – mefentriflukonasool, protiokonasool, püraklostrobiin ja asoksüstrobiin – moodustasid 2024. aastal statistikaameti andmetel 45 protsenti kõigist Eestis turustatud fungitsiididest.

Uued tõrjelahendused, nii keemilised kui ka bioloogilised fungitsiidid, on turule väga oodatud, kuna kauem kasutusel olnud fungitsiidid kaotavad haigustõrje efektiivsuse. Kui teiste uuritud toimeainete suhtes on helelaiksust põhjustav patogeen tundlik, on haigustekitajas välja kujunemas resistentsus asoksüstrobiini suhtes. Asoksüstrobiiniga on eesti nisukasvatajad põllusaadusi pritsinud alates 2009. aastast.

Huvitava leiuna täheldasid uuringut läbi viinud teadlased, et analüüsitud pärmiliigid olid oluliselt vastupidavamad 2025. aastal Eesti turule jõudnud fenpikoksamiidi suhtes. Uus toimeaine on seega tõhus lahendus haigustekitajaga võitlemisel ning ei mõjuta oluliselt nisu kasvuks vajalikku pärmikooslust.

Neli põhilist pärmiliiki

Uuringu teine eesmärk oli välja selgitada, millised pärmid elavad Eesti talinisu lehtedel. Peamiselt esinevate pärmiliikide väljaselgitamine loob võimaluse edaspidi testida ka teiste põllumajanduses kasutust leidvate kemikaalide mõju looduslikule pärmikooslusele ja töötada välja võimalikult keskkonnasõbralik taimekaitserežiim patogeenide tõrjeks.

Isoleeritud liikidest domineeris pea kõikides proovides Sporobolomyces roseus. On teada, et see liik levib kogu Põhja-Euroopas, viidates laiemale ökoloogilisele kohastumusele. Teised sagedased liigid proovides olid Rhodotorula babjevae, Vishniacozyma aff. tephrensis ja Vishniacozyma victoriae. Uuritud taimestikust leiti kokku 34 erinevat pärmiliiki.

Põldudel käidi proove kogumas kahel korral, mis võimaldas teadlastel analüüsida nisu pärmikoosluse liigilist mitmekesisust kahes erinevas kasvufaasis. Selgus, et pärmide kooslust kujundavad nii muutlikud keskonnatingimused kui ka taimede areng. Näiteks suurenes mõnede pärmiliikide esinemissagedus juunis, ühele liigile pakkus aga soodsamaid tingimusi kevadine maikuu.

Praegu kasutuses olevad keemilised taimekaitsevahendid mõjuvad efektiivselt kindlate taimekahjustajate suhtes. Teadustöö tulemused näitavad, et need fungitsiidid avaldavad negatiivset mõju pärmiliikide kooslusele taimikus. Eesti talinisu fungitsiiditundlikkusest avaldasid Tartu Ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituudi ja Maaelu Teadmuskeskuse teadlased hiljuti uuringu ajakirjas Scientific reports.