Sool tegi maakerast lumepalli
Kauges minevikus, umbes 700 miljonit aastat tagasi oli peaaegu kogu maakera kaetud jää ja lumega. Polaarjäämütsikesed said peaaegu ekvaatoril kokku.
Värske teadusuuring väidab, et tähtis tegija selle niinimetatud lumepall-maakera ajastu tekkes oli sool.
Miks kliima just niimoodi muutub, nagu ta muutub, ei ole veel lõpuni selge. Muu hulgas ei ole selge, miks täpselt muutus maakera umbes 720 miljoni aasta eest jää- ja lumekeraks, nagu võib iidsetest kivimitest geoloogidele arusaadavate märkide järgi välja lugeda.
Päris kindel on see, et mängus oli muu hulgas positiivse tagasiside moment, sest kui jääkate oli kord juba kasvanud, hakkas maakera päikesekiirgust veelgi rohkem tagasi peegeldama ja veelgi kindlamalt jahtumiskursil jätkama, miska jääkate veelgi ja veelgi laienes.
Norra teadlased Tromsø Ülikoolist eesotsas Aksel Samuelsbergiga kirjutavad nüüd ajakirjas Climate of the Past, et tänu soolale võis see positiivne tagasiside olla veelgi tugevam kui seni arvatud.
Kui merevesi jäätub, siis selleks, et jää kristallistruktuur nagu kord ja kohus tekkida saaks, surutakse vees sisaldunud sool jääkristallidest välja. Osa sest väljasurutud soolast jääb aga ka jäämassi sisse jäävatesse väikestesse veemullidesse.
Kui temperatuur veelgi langeb, külmuvad ka need veemullid ja ses vees lahustunud sool kristalliseerub. Ajapikku juhtub, et jää hakkab pinnalt sublimeeruma ehk aurama. Sellisel juhul jääb veemullides sisaldunud sool õhukese kihina jää pinnale järele.
Ja nüüd tuleb mängu tõik, et see õhuke valge soolakiht peegeldab päikesevalgust veelgi tõhusamalt kui puhas jää ise. See aga tähendab, et eelmainitud positiivse tagasiside moment saab veelgi hoogu juurde ja maakera ülejäätumine kiireneb veelgi.
Just seda näitaski ka Samuelsbergi ja ta kaaslaste arvutimudeldus.
Senistes lumepall-maakera tekkemudelites ei ole seda soolaefekti arvestatud.
Nüüd tuleb siis arvata, et lumepall-maakera oli selle võrra natuke altim välja kujunema ja natuke ka tõrksam taanduma.
