Uue uuringu autorite sõnul kasvas Euroopa taimestiku mitmekesisus aastatel 0 kuni 1300 m.a.j just tänu sajandeid kestnud põllumajandusele. Inimeste massiline surm tõi seevastu katku ajal kaasa looduse vaesumise. Avastuse valguses väärivad tänapäevased looduskaitsepoliitikad töörühma sõnul ümbermõtestamist, vahendab The Conversation.

Euroopat laastas 14. sajandi keskel ajaloo ohvriterohkeim katkupandeemia ehk must surm. Paljud piirkonnad tühjenesid peaaegu täielikult, mis vallandas suure töökäte puuduse ja hävitas kiiresti maaelu. Terved külad jäid tühjaks ning varem haritud põllud kasvasid uuesti metsa ja võssa. 

Yorki Ülikooli teadlasrühma sõnul oleks võinud eeldada, et kui nii ulatuslik inimmõju järsku kadus, lasi see loodusel takistamatult õilmitseda. Nende uuringust aga nähtus, et pärast elanikkonna kokkuvarisemist vähenes ootamatult ka taimede mitmekesisus.

Tänapäeval on paljud riigid kimpus elurikkuse kiire kaoga. Selle peapõhjuseks peetakse intensiivset monokultuurset põllumajandust, mis hävitab suures mahus looduslikke elupaiku. Sestap kogub maailmas populaarsust idee metsistumisest ehk maastike omapäi jätmisest. Looduskaitsjad näevad selles sageli parimat võimalust, kuidas loodusel taas vabalt vohada lasta. Uue uuringu autorite sõnul suurendab inimeste tõrjumine praegustelt kultuurmaastikelt aga hoopis elurikkuse hävitamise ohtu.

Müüdid ja tegelikkus

Uuringus ilmnes, et Euroopa taimede mitmekesisus suurenes esimese 13 sajandi jooksul pidevalt. Tõus jätkus isegi läbi Rooma impeeriumi languse ja varakeskaja, jõudes haripunkti just aktiivse maaharimise perioodil kõrgkeskajal. 

Tulemused näitavad selgelt, et enam kui 2000 aastat väldanud elurikkuse kasv sai teoks tänu inimestele, mitte nende kiuste. Seejuures lõi väheintensiivne põllumajandus eeldused mitmekesise ökosüsteemi tekkeks.

Oma järeldustele jõudmiseks vaatas töörühm järvedest ja rabadest kogutud setete puursüdamikke. Need setted peidavad endas tuhandete aastate vanuseid kivistunud õietolmuteri, mis annavad täpse pildi tollastest taimekooslustest. Uurijad analüüsisid kokku enam kui sadat õietolmuandmestikku üle kogu Euroopa. Meetod võimaldas neil jälgida taimestiku muutumist enne musta surma, katkupandeemia ajal ja vahetult peale seda. Sel viisil minevikku vaadates tekkis töörühmal ainulaadne võimalus hinnata inimmõju puudumise tegelikke tagajärgi.

Andmetest nähtus, et katku puhkemise järel vähenes taimestiku mitmekesisus umbes poolteiseks sajandiks. See hakkas uuesti taastuma alles 150 aastat hiljem, mil elanikkond uuesti kasvas ja maastikel hakati taas maad harima. 

Uurimisrühma sõnul tabasid suurimad elurikkuse kaod just neid piirkondi, kus põlluharimine katkes ja maad jäid aastakümneteks sööti. Seevastu maastikel, kus põlluharimine jätkus või isegi laienes, muutus loodus hoopis mitmekesisemaks. Sama muster joonistus selgelt välja kogu Euroopas.

Lapitekk hoidis elurikkust

Töörühma sõnul peitub tulemuste taga keskaegse põllumajanduse omapära. Erinevalt tänapäevastest suurtest ühetaolistest põldudest iseloomustas viimast 2000 aastat madala intensiivsusega segapõllumajandus. Euroopa maastik koosnes sajandeid kirjust ja mitmekülgsest põldude, metsade, karjamaade ning hekkide võrgustikust. 

Uurijate sõnul pakkus selline vaheldusrikas lapitekk erinevatele taimeliikidele ohtralt sobivaid elupaiku ja varjumiskohti. Kui inimtegevus katku ajal järsult lakkas, muutus maastik ühtlasemaks,, mis viis omakorda paljude kohalike taimeliikide kadumiseni.

Tänapäevane intensiivne suurtootmine tekitab töörühma sõnul siiski kogu planeedil jätkuvalt tohutut kahju ja põhjustab otseselt liikide väljasuremist. Seetõttu ei tähenda uuringu tulemused sugugi, et looduskeskkonnale mõjub selgelt  hästi igasugune inimtegevus.

Kuigi traditsioonilised maaharimisviisid toetavad loodust, ei sobi needki piiranguteta absoluutselt igale poole. Uurijate hinnangul tuleb ka sarnaseid madala intensiivsusega lahendusi kasutades arvestada alati täpsete kohalike olude ja maastiku ajaloolise taustaga. Inimene toimib elurikkuse toetajana ainult sobivates ja hoolikalt valitud tingimustes. 

Pikk ajalugu näitab, et inimesed ja loodus ei pea elurikkuse hoidmiseks alati teineteisest lahus olema. Euroopa kultuurmaastikud jagavad sarnast pärandit teiste piirkondadega, nagu Jaapani traditsiooniliste riisipõldude või Hawaii ülesharitud mäenõlvadega. 

Kui lugeda maastikke kultuurilisteks ökosüsteemideks, aitaks see töörühma sõnul ette kujutada tulevikku, kus nii loodus kui ka inimesed saavad edukalt koos toimida. Samuti aitaks traditsiooniliste maaharimisvõtete soodustamine säilitada korraga nii bioloogilist kui ka kultuurilist mitmekesisust.

Uuring ilmus ajakirjas Ecology Letters.