Me kõik puutume tihti kokku vahtplastist esemetega, olgu selleks siis toidukulleriga saabunud karp, köögis kasutust leidev nõudepesulapp või peenra rohimisel abiks olev põlvematt.

Vanemteadur Margit Heinlaan on koos kolleegidega põhjalikult uurinud, millist mõju avaldavad vahtplastist eralduvad lisaained väikestele tundlikele veeolenditele — vesikirpudele, taimedele, mikrovetikatele ja bakteritele.

Tulemused võtavad tõsiseks: poolte testitud esemete puhul oli leotis nii mürgine, et põhjustas kõigi vesikirpude hukkumise või veetaimede kasvu täieliku peatumise.

Uuringu jaoks ostsid teadlased poest kolm põlvematti, ühe nõudepesušvammi ja ühe isolatsioonivahu ning otsisid omaenda laborist sinna juurde ka pakendimaterjali. Need esemed lõigati tükkideks ja leotati Ülemiste järve vees.

Saadud leotist testiti väikeste veeolendite peal poole tunni kuni kolme nädala vältel. Teadlased jälgisid, kuidas merebakteril Vibrio fischeri vähenes leotise toimel helendus ehk luminestsents, kuidas veetaimel väikesel lemlel (Lemna minor) kidus kasv ja kuidas vesikirbul (Daphnia magna) vähenes sigivus.

Katseolendeile tegid liiga kõik järeleproovitud leotised, ehkki eri materjalide toksilisus olenditi ka varieerus. Mida pikem oli kokkupuude leotisega, seda halvemini olendid end tundvat paistsid.

Kõige tugevamat toimet avaldasid katses pakendimaterjal, isolatsioonivaht ja üks põlvemattidest. Juba paaripäevane kokkupuude tõi kaasa vesikirpude sajaprotsendilise suremuse ja peatas täielikult lemle kasvu. Nõudepesušvammil ja ülejäänud põlvemattidel õnneks nii mürgiseid lisaaineid ei olnud.

Uuringu tulemused osutavad Heinlaane sõnul, et plastsaaste põhiline kahju võibki tuleneda pigem lisaainetest kui mikro- või nanoplasti tükikestest enestest. Et tegu on tõenäoliselt just lisaainete toimega, lubab järeldada varasemate põhjalike mikro- ja nanoplasti uuringute kontekst.

Ühe teise hiljutise teadusuuringu järgi on plastmaterjalides teada üle 16 tuhande lisaaine. "Mis on veelgi tähelepanuväärsem — vähemalt kolmveerandil neist lisaainetest puudub igasugune ohutusteave," nentis Heinlaan Vikerraadio teadussaates "Labor". "Ei ole isegi uuritud, kas ja kui ohtlikud need elusorganismidele olla võivad."

Plasti tootmistsükkel on nii keeruline, et tihti ei olegi teada, millised lisaained täpselt lõpptootesse jõuavad. See teeb ka lisaainete toimete uurimise kalliks ja keerukaks. Praeguseski töös ei analüüsinud teadlased seepärast vahtplastist esemete lähemat koostist.

Ajakirjas Microplastics avaldatud uuring keskendus veeolenditele, kuid Heinlaane sõnul on kindel, et plasti lisaained ei jäta toimet avaldamata ka inimestele.

Üle viiekümne aasta kasutusel olnud ftalaadid kahjustavad näiteks närvi- ja hormoonsüsteemi. Keelustama on neid hakatud alles üsna hiljuti. Teise näitena tõi Heinlaan esile bisfenool A, mille keelustamisele toidupakendites eelnes piirnormi saja tuhande kordne alandamine.

Kaitseks plasti lisaainete eest andis Heinlaan "Laboris" neli soovitust:

• Vältige toidu soojendamist plastnõus
• Ärge pange plastnõusse kuuma, väga rasvast või happelist toitu
• Ärge kraapige plastnõud noa või kahvliga
• Eelistage puust lõikelauda

Teadlane möönab, et neist valikutest ei tarvitse lõpuks siiski väga palju kasu olla, sest kõikvõimaliku plasti hulk me ümber on sedavõrd tohutu.