AMOC ehk Atlandi meridionaalne ümberpöörav tsirkulatsioon koosneb pinna- ja põhjahoovustest, mis hoiavad Põhja-Euroopa kliima elamiskõlblikuna. Soe vesi liigub ekvaatorilt piki Põhja-Ameerika rannikut kõrgematele laiuskraadidele, mille käigus see jahtub ja muutub aurustumise toimel soolasemaks. 

"Soolane ja külm vesi on raske. Islandi ja Gröönimaa vahele jõudes vajub see alla ning tõmbab hoovuse käima. Kliima soojenedes on aga ka vesi soojem ja kui samal ajal sulavad liustikud, muutub vesi magedamaks ehk ühel hetkel see enam ei sukeldu," kirjeldas AMOC-i aeglustumise protsessi Tallinna Tehnikaülikooli geoloogiaprofessor ja üks uuringu kaasautoreid Siim Veski.

Teadlased uurisid nüüd lähemalt hilisdrüüase nimelist perioodi eelmise jääaja lõpul, umbes 12 000 aastat tagasi, kui AMOC ootamatult nõrgenes. Teadlaste üllatuseks selgus, et kui talvised temperatuurid langesid praegusega võrreldes kuni 10 kraadi, kohati isegi 22 kraadi, siis suvised soojakraadid jäid üllatavalt stabiilseks, ulatudes 12 kuni 16 kraadini. Mõned sooja armastavad taimed, nagu sanglepp ja hundinui, kasvasid siin ka kõige karmimal perioodil.

Geoloogi sõnul tingis erinevuse suvine päike, mis suutis hoida temperatuuri stabiilsena. "Suvine insolatsioon (pinnale langeva päikesekiirguse hulk, toim) oli tol ajal palju suurem kui praegu. Põhjapoolkera on suvel päikese poole pööratud ja see soojendab meid paremini. Talvel, kui oleme päikesest eemale pööratud, mõjutab meid rohkem AMOC-i soojus, ilma milleta on talvised temperatuurid selgelt külmemad," selgitas Veski.

Veski sõnul oli juba ammu teada, et AMOC-i nõrgenedes kliima jaheneb. Küsimus oli aga selles, kas langeb aasta keskmine või konkreetselt suve- või talvetemperatuur. "Veel mõnikümmend aastat tagasi ei olnud me mikrofossiilide andmestikuga võimelised talvetemperatuure rekonstrueerima. Tänapäeval me seda suudame ehk me oskame öelda, mis on sesoonsus. Kasutades uusi mudeleid, saame rääkida sellest, et talved jahenevad rohkem, suved aga võib-olla isegi mitte," lisas Veski.

Hilisdrüüase kliima analüüsimiseks võeti proove ka Eesti järvede setetest. "Võtame proovid, määrame vanused ja vaatame, millised mikrofossiilid seal on: näiteks õietolm, taimede suurjäänused või vee-elukad," selgitas Veski. Hiljem seostatakse liigid ja kooslused keskkonnatingimustega, milles nad kasvada saavad.

Eelnevad uuringud andsid suvise temperatuuri osas sageli ekslikke tulemusi, sest need ei arvestanud mandrilisemaks muutuva kliimaga. Uuringus kasutatud uus dünaamiline meetod võimaldas arvestada kogu piirkonnaga. Hoovuste puudumisel suutsid maismaa kohal laiuvad kõrgrõhkkonnad ookeanilt tuleva jaheda õhu blokeerida. Nii said jääda suved vaatamata karmimatele talvedele soojaks.

Veski sõnul on valitsustevaheline kliimamuutuste nõukogu IPCC (Intergovernmental Panel on Climate Change) hinnanud, et enne 2100. aastat AMOC-i kokkukukkumist ei juhtu. Samas ilmub Veski sõnul uuringuid, mille kohaselt võib see juhtuda oluliselt varem, kõige varem isegi 35 aasta pärast. "Nüüd on küsimus, et kui üldine kliima soojenemine on tugev, siis kas see jahenemine on suurem üldisest soojenemisest," selgitas Veski. 

Geoloogi sõnul on võimalik, et AMOC-i aeglustumine, eriti aga selle seiskumine, tähendaks Põhja-Euroopa jaoks hilisdrüüasele sarnase kliima naasmist, kus suved on soojad, kuid talved seevastu väga külmad. Samas ei saa tema hinnangul minevikus toimunud muutusi otse nüüdisaega üle kanda. "Tänapäeval on mängus ka inimene, kes on kliimaprotsessidesse sekkunud," tõdes ta.

Teadlased kirjutavad enda avastustest lähemalt ajakirjas Quaternary Science Reviews.