Toiduteadlane Kristel Vene selgitas, et vajadus selliste lahenduste järele on olnud õhus juba aastakümneid. Plastik on küll olnud väga hea materjal toidu kaitsmiseks ja transportimiseks, kuid selle suurim probleem on keskkonnamõju. Loodusesse sattudes laguneb plastik mikro- ja nanoplastikuks, millel on mõju nii ökosüsteemidele kui ka inimorganismile.

Kuigi bioplastikut on sageli nähtud keskkonnasõbraliku alternatiivina, on ka sellel omad väljakutsed. Euroopa Liidus kavandatav pakendimäärus käsitleb bioplasti sisuliselt samaväärsena tavaplastikuga, mis tähendab, et ka see peab olema taaskasutatav.

See tekitab teadlastele uusi küsimusi, sest kõikidele biopõhistele materjalidele ei ole veel olemas toimivaid ümbertöötlemise tehnoloogiaid. "Algne mõte oli, et materjal laguneb looduses ära. Nüüd peame mõtlema ka sellele, kuidas seda koguda ja ümber töödelda," selgitas Vene Vikerraadio saates "Huvitaja".

Nüüd ongi teadlastel eesmärk luua materjal, mis on algusest peale üles ehitatud looduslikest komponentidest ja laguneb hiljem tagasi looduses esinevateks ühenditeks.

Projekti kõige uuenduslikum osa ei ole siiski ainult biolagunevus. Teadlased arendavad nn aktiivset pakendit, kuhu lisatakse bakteriofaage. Need on viirused, mis hävitavad baktereid.

Fookuses on üks levinumaid toidupatogeene salmonella, mida seostatakse eelkõige kana- ja linnulihaga. Lahendus toimib põhimõttel, et pakendi külge kinnitatud bakteriofaagid aktiveeruvad alles siis, kui nad tunnevad ära salmonella olemasolu.

"Kui pakendis on salmonella, siis bakterite tegevuse käigus vabanevad bakteriofaagid, mis ründavad ja hävitavad need bakterid," kirjeldas Vene. Tulemuseks on liha, kus haigustekitajad on enne toidu valmistamist juba neutraliseeritud.

Kuigi bakteriofaagid on teaduses tuntud, ei ole nende kasutamine toidupakendites Euroopa Liidus praegu lubatud. See tähendab, et lisaks tehnilisele arendustööle tuleb teadlastel tegeleda ka regulatiivsete küsimustega. "See on väga uus ja innovaatiline suund. Euroopa Liidus selliseid lahendusi veel ei kasutata," märkis Vene.

Lisaks keskkonnale uurivad teadlased ka seda, kuidas pakend ise toitu mõjutab. Plastpakenditest võivad aja jooksul eralduda erinevad ühendid. Uute biopakendite puhul tuleb samamoodi kontrollida, kas materjalist võib toitu kanduda maitseid või tervist kahjustavaid aineid. Selleks testitakse pakendeid ekstreemsetes tingimustes, näiteks kõrgemal temperatuuril ja erinevates keskkondades.

Pakendite maailmas ei ole Vene sõnul ideaalset lahendust. Klaas ja metall on küll inertsemad, kuid ka neil on omad puudused. Paber ei sobi kõigi toodete jaoks ning selle tootmine on samuti ressursimahukas. Seetõttu otsivadki teadlased kompromisse, kus oleks tasakaalus toiduohutus, keskkonnamõju ja praktilisus.

Kuni uued tehnoloogiad turule jõuavad, jääb suur osa vastutusest tarbijale. Kristel Vene sõnul on kõige lihtsam viis pakendimõju vähendada ise toitu valmistada ja võimalusel eelistada kohalikke tootjaid. Oluline on ka jäätmete liigiti kogumine, eriti biolaguneva materjali puhul.