Idaneandertallased elasid väikseisse rühmadesse killustunult
Neandetrallased ei olnud mitte mingi suur ja ühtlane mass. Teadlased on saanud tõendeid, et see mitmeid Euraasia paiku asustanud inimliik jagunes piirkondlikesse rühmadesse, mille vahel olid vägagi suured geneetilised erinevused.
Tulemus põhineb 110 tuhande aasta vanusel neandertallase genoomil, mille teadlased on hiljuti järjeldanud.
See neandertallane oli meessoost ja elas Siberis Altai krais kuulsas Denisi koopas, kust on leitud teisigi neandertallaste ja denislaste fossiile.
Teadlaste käsutuses oli vaid väike luukild, kuid neil õnnestus suure täpsusega järjeldada suurem osa isendi genoomist.
Selgus, et pikad jupid selle neandertallase DNA-st olid mõlemalt vanemalt pärit kromosoomides ühesugused, mis viitab, et vanemad olid olnud omavahel üsna lähedalt sugulased, ja see omakorda, et neandertallaste arvukus oli seal kandis sel ajal päris väike ja populatsioon isoleeritud.
Teadlased kõrvutasid Denisi koopa neandertallase genoomi mõnede varem saadud Euroopa ja Altai neandertallas-DNA järjestustega.
Selgus, et see neandertallane oli geenide poolest märgatavalt sarnasem samast koopas varem elanud neandertallaste kui Euroopa liigikaaslastega.
Teadlased tõdevad, et Altai ja Euroopa neandertallaste geenierinevused on vähemalt sama suured, kui mitte suuremad kui kõige suuremad erinevused geneetiliselt kõige kaugemate nüüdisinimrühmade vahel.
Altai neandertallased elasid seejuures arvatavasti väiksemates kogukondades kui Euroopa neandertallased. Need kogukonnad olid nii väikesed ja isoleeritud, et geenimuutused levisid ja võtsid nende seas võimust palju kiiremini kui suurema arvukuse puhul oleks tõenäoline olnud.
Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetises ilmunud teadustöö esimene autor on Diyendo Massilani Yale'i Ülikoolist, vanemautor aga 2022. aasta Nobeli auhinna laureaat Svante Pääbo, osaliselt Eesti päritolu teadlane Leipzigis asuvast Max Plancki Evolutsioonilise Antropoloogia Instituudist.
