Peaaegu kõik mitmetelt muuseumitelt ja eraisikutelt saabunud jetidele, sasquatchidele, lumeinimestele ja almastele omistatud karvad kuulusid suhteliselt tuttavlikele loomadele. Kõige enam laekus ameerika mustkarude, huntide, lehmade, pruunkarude ja hobuste karvakesi. Ent proovide hulka sattusid muu hulgas ka paar silmaga nähtavalt sünteetilist kiudu ning inimesele, aasia taapirile ja okasseale kuuluvat karv.

Kuid kahe vastavalt Indiast ja Bhutanist laekunud karva osas pole Bryan Sykesi töörühm niivõrd kindel. Mõlemast näidisest eraldatud pärilikkusaine lõikude põhjal võiks arvata, et tegu on 40 000 aastat tagasi elanud jääkaruga. Samal ajal ei ole DNA muus osas heas vastavuses tänapäeval elavate jääkarude omaga. Lisaks asuvad nii India kui Bhutan jääkarude levialast tuhandete kilomeetrite kaugusel.

Sykes märgib kaaslastega uurimuses, et Indiast pärinev karv koguti väidetavalt 40 aastat tagasi tapetud välimuselt, kuid mitte käitumiselt pruunkaru meenutanud loomalt. Kuigi on omaette küsimus, mille põhjal karu lasknud jahimees otsustas, et tegu on lumeinimesega, jääb suuremaks mõistatuseks, kuidas U. maritimus'ele kuuluv pärilikkusaine lõik pruunkaru eelnevalt suhteliselt muutumatuks peetud genoomi piirkonda sattus.

Ilmseks võimaluseks on hübridiseerumine. Pruunkarud ja jääkarud on võimelised sigimisvõimelisi järeltulijaid saama. Eelnevates töödes on lisaks leitud, et kahe liigi levialad võisid pleistotseeni lõpus ajutiselt kattuda. Nii võib Himaalaja mäestiku piirialadel elada teadlastele seni märkamatuks jäänud pruunkaru populatsioon, kelle mitokondriaalses DNA-s leidub jääkarude pärilikkusainet. Ent töö põhjal ulatuslike järelduste tegemine on üksiku ja lühikese pärilikkusaine lõigu põhjal võimatu.

Hoopis kindlam on aga, et vähemalt laekunud näidiste alusel pole lumeinimest tänaseni kohatud ja krüptozoologid ei saa väita, nagu poleks neile võimalust antud.

Uurimus ilmus Londoni Kuningliku Seltsi toimetises.