On teada, et 25-20 tuhat aastat tagasi toimunud suur jahenemine Euraasias ja Põhja-Ameerikas ei põhjustanud mammutite väljasuremist, sest mammutite keha kattis paks karvane kasukas, mis oli kohanenud külmade tingimustega toime tulemiseks. Veel umbes 4000 aastat tagasi oli alles jäänud väike rühm mammuteid Wrangli saarele, mujal olid nad selleks ajaks juba välja surnud. Miks?

Sellele küsimusele ei ole teadlased ühest vastust pakkunud. Küll aga on mõned teadlased pakkunud, et praeguseks maamunalt välja surnud liike võiks säilinud pärilikkusaine põhjal kloonida. Eestist, Puurmani kandist on leitud 11,5 tuhat aastat tagasi surnud mammuti purihammas – selleski võiks peituda üksjagu materjali mammuti kloonimiseks. Miks siis mammuteid või teisi välja surnud liikide isendeid ei kloonita?

"Selline väljasurnud liikide kloonimine kuulub pigem ulmevaldkonda kui tegelikkusesse," ütles Toivo Maimets. Ta rääkis, kuidas 1970. aastate lõpul püüti Moskvas Nõukogude Liidu eksperimentaalbioloogia instituudis elevandi toel kloonida mammutipoeg Mišat. "Ei ole me sellest rohkem kui 30 aasta jooksul midagi kuulnud," märkis Maimets.

Seega tehniliselt oleks taoline kloonimine raske, kui mitte võimatu. Seda isegi juhul, kui on hästi säilinud DNA, sest paraku ei saa pärilikkusainest kaugeltki kõike kätte. Liik teeb oma arengus läbi hulga arengubioloogilisi protsesse, mida kloonimisel pole võimalik jäljendada.

Väljasurnud liikide kloonimine on seega päevakorrast maas ning selle eetiliste külgede üle vaagimine ei ole samuti aktuaalne.

Evolutsioonibioloog Richard Dawkins väidab, et 98 protsenti liikidest on aegade jooksul välja surnud. "Millist väärtust kannaks neist liikidest mõne taastamine?" küsib Maimets ning lisab, et olemasolevate liikide kaitsmine, sealjuures inimese kui liigi kaitsmine, on palju olulisem väljakutse kui kadunud liikide taastamine.