Sergio Bertazzo Londoni Imperial College'ist ja ta kolleegid leidsid need arvatavad verelibled 75 miljoni aasta vanustest sauruse luude tükkidest, mis on pärit Kanadast ja mida on umbes sada aastat hoitud Londoni loodusmuuseumis.

Bertazzo ja ta kaaslased uurisid neid luid erilise seadmega, mis lõikas fossiilide küljest rasketest aatomitest koosnevate kiirte abil ilmepisikesi tükikesi. Nende tükikeste sees paistsidki siis mikroskoobi all moodustised, mis meenutavad suuruselt ja kujult vere punaliblesid.

Avastus tuli teadlastele enestelegi suure üllatusena, sest midagi sellist nad küll leida ei lootnud, aga kui nüüd teistestki sauruseluudest õnnestub vereliblesid leida, siis võiks mõelda suurematele võrdlevatele uuringutele, mis võiksid aidata muu hulgas selgusele jõuda, kuidas arenes sauruste seas välja püsisoojasus ehk võime säilitada püsivat ja väliskeskkonnast enamasti kõrgemat kehatemperatuuri. On teada kõigi selgroogsete puhul kehtiv seaduspära, et mida väiksemad on vererakud, seda kiirem on looma ainevahetus. Piisavalt kiire ainevahetus ongi püsisoojasuse eeldus.

Kas nüüd on lootust peagi ka dinosauruste DNA-d leida, selle kohta ei oska teadlased siiski veel midagi arvata. Vahest ainult seda, et enne sellele küsimusele vastamist on vaja teha veel palju uuringuid.