Ökoloog Marko Mägi sõnul ei saa siiski päris kindlalt väita, et loomad kunagi ei eksi, sest see sõltub liigist, vanusest ja olukorrast. Küll aga on neil välja kujunenud nutikad viisid ruumis orienteerumiseks.

"Kui me räägime klassikalisest metsloomast, siis reeglina teab ta väga hästi, kus ta asub ja kuhu liigub," sõnas Mägi Vikerraadio saates "Huvitaja".

Loomad kasutavad liikumiseks erinevaid meeli. Imelised orienteerumisoskused toetuvad nii lõhnatundele kui ka visuaalsetele märkidele: puud, kännud, kivid, mis kõik mällu salvestatakse. Näiteks metshiir paneb uues keskkonnas endale ise maamärgid paika, kasutades lehekesi ja kivikesi, mille järgi hiljem teed leida.

Mägi võrdleb seda inimese GPS-iga: loomadel on samuti mitmekihiline süsteem, mis kasutab meelte kombinatsioone. Putukad näiteks orienteeruvad valguspikkuste ja päikese järgi, näevad UV-valgust ning suudavad selle abil kindlaks teha oma suuna.

Rändlindude liikumist on teadlased uurinud aastakümneid, ent ikka leidub detaile, mis vajavad selgitamist. Lindude liikumisvõime on osaliselt päritav: rändetee on evolutsiooni jooksul salvestatud nende geenidesse. See kehtib eriti väikeste lindude puhul, kes suudavad ilma õpetuseta tuhandeid kilomeetreid läbida.

"Suuremate lindude puhul, näiteks hanede ja kurgede puhul, mängib rolli ka vanemate juhendamine. Vanemad linnud näitavad noortele esimesel rändel suuna kätte," selgitas Mägi.

Teel kasutatavad linnud ja loomad ka maamärke, tähistaevast ja tajutavat Maa magnetvälja, sest orienteerumine on Mägi sõnul keeruline protsess, mis aitab jõuda õigesse kohta. Rännete puhul on reeglina tegemist üsna kindla marsruudiga, ent ilmastikutingimused võivad tuua ootamatuid muutusi.

Kliima- ja maastikumuutused mõjutavad samuti loomade liikumismustreid. Rannik, mis on paljude lindude jaoks orientiir, võib muutuda, ning öine linnavalgustus segab tähistaeva jälgimist.

Lindude talvitumine sõltub üha enam konkreetse aasta ilmast. Kui olud tunduvad soodsad, võib lind jääda paigale. Kui tuleb karm talv, kannatavad need, kes riskisid mitte rännata. "On alati isendeid, kes võtavad suuremaid riske nagu ka inimesed, kes lähevad metsa marjule," ütles Mägi.

Inimene võib küll olla kiiresti kohanev liik, aga loomade arenenud orienteerumissüsteemid on kujunenud välja miljonite aastate jooksul ning on mitmes mõttes täpsemad ja tõhusamad kui ükski digiseade, sõnas ökoloog.

Uude keskkonda sattudes suudab loom kiiresti luua nn mälukaardi ümbrusest. Aju spetsiaalsed rakud aktiveeruvad, et kaardistada teekonnad, varjepaigad ja ohukohad. Just nagu inimene kasutaks navigeerimisrakendust.

"Loomade GPS on aga palju mitmekesisem ja peenem kui meie telefonis olev navigeerimisäpp," ütles Marko Mägi.