"Hüpotees on kahtlemata huvitav, kuid tegelikult ei muuda nahaalune rasv inimest külma suhtes tundlikumaks. Vastupidi – paksem rasvakiht vähendab soojuskadu ja parandab organismi külmataluvust," sõnas Eero Vasar.

Külmatunne tekib naha pealmistes kihtides asuvate närvilõpmete kaudu. Tähtsaimad külmaandurid on TRPM8-kanalid, mis reageerivad temperatuurilangusele vahemikus umbes 28–8 kraadi Celsiuse järgi. Kui temperatuur langeb selle vahemiku piiresse, avanevad TRPM8-kanalid, mis võimaldavad kaltsiumi- ja naatriumioonidel rakku siseneda, tekitades elektrilisi impulsse. Need jõuavadki omakorda ajju külmatundena. 

Täpselt samad retseptorid reageerivad ka mõnele keemilisele ühendile, näiteks mentoolile. Seetõttu võibki piparmündiõli kasutamisel tekkida jaheduse tunne ilma tegeliku külma mõjuta.

Seevastu osaleb rasvkude professori sõnul keha soojuse säilitamises. "Rasvkude juhib soojust väga halvasti, mistõttu see aeglustab kehasoojuse kadu. See on põhjus, miks paksema rasvkoega inimesed või loomad, nagu hülged ja vaalad, taluvad külma keskkonda paremini," selgitas Vasar. 

Samas kuna külmaretseptorid asuvad naha pindmistes kihtides, ei mõjuta nahaaluse rasva paksus nende töövõimet ennast. Seetõttu tunneb inimene külma kohe, kui nahk jahtub, sõltumata sellest, kui palju on naha all rasva.

"Siin ongi oluline eristada kaht mõistet – külmatundlikkus ja külmataluvus. Külmatundlikkus tähendab seda, kui kiiresti ja kui tugevalt inimene tajub külma – see sõltub retseptoritest nahas. Külmataluvus tähendab organismi suutlikkust säilitada sisetemperatuuri ja mitte alajahtuda – siin on rasvkoel oluline roll," täpsustas professor.

Kokkuvõttes toimibki nahaalune rasv Vasara sõnul loodusliku isolatsioonikihina. See ei vähenda külmataju, sest naha närvilõpmed registreerivad jahedust ka siis, kui naha all on paks rasvakiht. Küll aga aeglustab rasv jahtumist ning muudab külma füsioloogiliselt paremini talutavaks.