Uues uuringus jälgis rühm USA teadlasi Mayo kliinikust viie ja poole aasta jooksul 2750 inimese tervist. Kõik uuritavad olid vähemalt 50-aastased ja neil paluti igal aastal teha üksikasjalik mälutest, vahendab The Conversation.

Töörühm tegi paljude uuritavate ajust ülesvõtteid, kus pööras tähelepanu kahele vaimse võimekuse kadu ennustavale tunnusele. Täpsemalt huvitas neid, kas uuritavate ajju kuhjus amüloidide ehk teatud tüüpi valkude naaste. Samuti hindasid nad, kuivõrd oli iga uuritava valgeaines tekkinud imepisikesi kahjustusi, mida erialaselt nimetatakse valgeaine hüperintensiivsusteks.

Uuritavad, kes olid elu jooksul saanud kuni ühe kuu jooksul vähemalt kaks unetuse diagnoosi, liigitas töörühm krooniliste unetute rühma. Sellised inimesed moodustasid kogu valimist 16 protsenti. Võrreldes sügava unega uuritavatega tekkisid kroonilistel unetutel kiiremini mälu- ja mõtlemishäired. Samuti kujunes neil uuringu vältel teistega võrreldes 40 protsenti sagedamini välja kas kerge vaimse võimekuse langus või dementsus.

Lähemal vaatlusel märkas töörühm, et eriti kahjulikuks osutus olukord, kus inimese unetus käis käsikäes tavalisest lühema unega. Sellise unemustriga uuritavad olid juba esimesel vahehindamisel oma bioloogilisest vanusest piltlikult öeldes neli aastat vanemad. Samuti oli neil ajus teistega võrreldes rohkem nii amüloidinaaste kui ka valgeaine kahjustusi.

Seevastu oli nendel uinumisraskustega inimestel, kes magasid enda sõnul tavapärasest pikemalt, valgeaine kahjustusi keskmisest vähem. Uurijad oletavad, et rohkem unetunde leevendas sel juhul unetuse mõju.

Väikeste molekulide suur mõju

Miks on aga ühtaegu olulised nii amüloidinaastud kui ka valgeolluse veresoonte kahjustused? Erinevalt varem arvatust ei teki Alzheimeri tõbi üksnes amüloidide mõjul. Uuringud osutavad üha enam, et ummistunud või lekkivad väikesed veresooned annavad samamoodi vaimse võimekuse kaole hoogu juurde. Samuti on leitud, et need kaks haigusseisundit võivad teineteist võimendada.

Valgeolluse hüperintensiivsuse kahjustused takistavad info liikumist aju eri piirkondade vahel. Amüloidid pärsivad seevastu ajurakkude eneste tööd. Kuna kroonilise unehäirega inimestel on ajus mõlemaid rohkem, toetab leid töörühma sõnul oletust, et kehv uni võib pikapeale anda ajule n-ö topelthoobi.

Uuringus sai taas kinnitust ka APOE4 geeni ühe variandi mõju. Tegu on vanemas eas tekkiva Alzheimeri tõve tugevaima tavalisema riskiteguriga. Nüüdki halvenes selle geenivariandiga uuritavatel vaimne võimekus kiiremini kui teistel. Unetuse mõju osutus nii suureks, et on APOE4 geeni kandmise mõjuga võrreldav.

Teadlased oletavad, et APOE4 võimendab unetute ööde mõjul tekkinud kahju, takistades ajul piisavalt kiiresti öö jooksul n-ö platsi amüloididest puhtaks teha. Lisaks muudavad need veresooned põletiku suhtes haavatavamaks.

Ennetus alaku varakult

Uuringu leiud on kooskõlas eelnevate teadustöödega, mis seostavad inimese une kvaliteedi keskeast alates tema mõtlemisvõimega hilisemas elus. Krooniline unetus näib kiirendavat dementsuse kujunemist mitme mehhanismi kaudu. See suurenab amüloidieritust, murendab valgeainet ning kergitab tõenäoliselt ka inimese vererõhku ja -suhkrut.

Ehkki unerohi võib siinkohal tunduda lihtsa vastumürgina, on uuringute tulemused selles küsimuses vastakad. Mayo kliiniku töörühm ei tuvastanud, et uuritavate võetud unerohust oleks tulenenud mingit selget kasu või kahju. Uute ravimite, sh oreksiini tõkestajate uuringud küll osutavad, et Alzheimerile viitavaid valke jääb seljaaju vedelikus vähemaks, ent neis uuringutes on osalenud vähe inimesi ja need on kestnud lühikest aega.

Praegu ravitakse unetust eeskätt digitaalse kognitiivse käitumisteraapiaga. See teeb umbes 70 protsendil patsientidest une paremaks. Kas see ka aju kuidagi kaitseb, pole veel lõpuni selge. 

Teisisõnu ei saa töörühma sõnul ilmselt lihtsalt soovitada dementsuse vältimiseks unetust ravida. Kehv uni võib sageli käia käsikäes depressiooni, ärevuse, kroonilise valu ja uneapnoega – kõik need vaevused kahjustavad samuti aju. Millised tegurid paljudest maksaks tegelikult sihikule võtta, peab selguma edasistes uuringutes. 

Uue uuringu uuritavad olid selle alguses keskmiselt 70-aastased. Varasematest uuringutest on aga teada, et kui juba 50. eluaastates pidevalt alla kuue tunni magada, seostub see enam kui 20 aasta pärast tekkiva dementsusega.

Leiud viitavad niisiis, et dementsuse ennetusega ei peaks alustama alles pensionieas. Oma und tasub aju tervise huvides terasemalt jälgida juba keskeast alates – nagu ka vererõhku, kolesterooli ja kehalist koormust.

Uuring avaldati ajakirjas Neurology.