Lääne-Siberi madalik talletab ligikaudu viiendikku maailma turbavarudest, toimides tohutu süsinikulõksuna. Kui kliimamuutuse sealsete ökosüsteemide tasakaalu rikuvad, võib seeläbi paiskuda atmosfääri muu hulgas suurel hulgal metaani ja süsihappegaasi. Usaldusväärsemate kliimaprognooside ja täpsete mudelite loomiseks on vaja esmalt saada paremini aru kohalikest eripäradest. Eelkõige tuleb mõista, kuidas reageerivad keskkonnamuutustele sood ja rabad.

Tallinna Tehnikaülikooli teadlased eesotsas nooremprofessor Leeli Amoniga keskendusid ligikaudu 75 ruutkilomeetri suurusele Mukhrino soole, mis on üks piirkonna paremini uuritud objekte. Täpsemateks ennustusteks uurisid nad sügavaid turbakihte. Raba toimib loodusliku ajamasinana, mis salvestab infot mineviku temperatuuri ja sademete kohta.

Teadlased märkasid, et kuivadel perioodidel muutus soo metsaks, kuid niiskem aeg tõi tagasi lagedad samblaväljad. Lääne-Siberis kasvasid juba ammustel aegadel kased ja männid, soojematel ajajärkudel leidus piirkonnas isegi pärna.

Uurimisrühm tegi kindlaks, et soo areng sõltub mitmest tegurist korraga. Kuigi kliima pani paika piirkonna üldise niiskuse ja temperatuuri, määrasid just kohalik maapinna reljeef ja vee liikumine selle, kuidas need laiemad muutused soos kohapeal tegelikult välja nägid. "Tuvastasime nii lühema- kui pikemaajalisi veetaseme muutusi," selgitas Amon: "Mõnel kuivemal perioodil hakkas mingi osa isegi metsastuma, samas kui niiskematel aegadel taastusid avatud ja samblarohked sookooslused."

Minevikupildi kokkupanemiseks kasutasid teadlased mitut erinevat meetodit. Nad puurisid soost välja mitu turbasüdamikku ning analüüsisid neis leiduvaid taimejäänuseid ja õietolmu. Pinna niiskust aitasid hinnata mikroskoopiliste amööbide jäänused, mis säilivad turbas tuhandeid aastaid. Need väikesed organismid reageerivad veetaseme muutustele väga kiiresti ja annavad lühiajaliste kõikumiste kohta täpset infot.

Saamaks täiendavat kindlust, otsisid teadlased turbast ka keemilisi jälgi, biomarkereid. Näiteks aitasid taimelehtedest pärit vahad hinnata, millal täpselt muutus keskkond toitainevaesemaks. Tulemused osutasid, et umbes 8800 aastat tagasi võttis soo üle Eestiski laialt levinud pruun turbasammal.

Amoni sõnul andis just mitme proovi kõrvutamine usaldusväärse tulemuse. "Kasutasime mitmeid erinevaid analüüsimeetodeid ning uurisime mitut turbapuursüdamikku sama soo piires. Nii saime täpsema pildi sellest, mis mõjutas soo arengut rohkem – kliima või kohalikud keskkonnatingimused."

Kuigi kliima suunas piirkonna üldist arengut, leidsid teadlased sama soo piires märgatavaid ajalisi nihkeid. Turbakihtide kogunemine algas erinevates puurimiskohtades erineval ajal, sest aluspõhja reljeef oli ebatasane. See kinnitab, et üheainsa proovi põhjal ei saa teha põhjapanevaid järeldusi terve suure ökosüsteemi kohta. Kohalikud tingimused moonutasid kohati isegi laiemat kliimasignaali.

Eriti huvitavaks leiuks oli teadlaste hinnangul umbes 6700–6800 aastat tagasi soos valitsenud väga märg ajajärk. Avastus langeb kokku varasema uuringuga, mis leidis lähedalasuva järve setetest pärit jälgi Obi jõe laiaulatuslikust üleujutusest. Taolisi äärmuslikke sündmusi lahti mõtestades on tulevikus tunduvalt lihtsam prognoosida, kuidas kliima ja maastik teineteist mõjutavad.

Amon rõhutas vajadust nähtust edasi uurida: "Kas seda märkimisväärselt niisket perioodi saab tuvastada teistes jõele lähedal asuvates uurimiskohades? Kuidas sellise massiivse veehulgaga jõe üleujutused mõjutasid regionaalset kliima arengut? Mil määral mõjutab soode arengut kohalik keskkond ning mil määral piirkondlik kliima?"

Leeli Amon kirjutab tulemustest koos oma kolleegidega ajakirjas The Holocene.