Tartu Ülikooli eesti keele teadur Maarja-Liisa Pilvik märkas teiste teadlastega, kui palju kirgi kütavad keelega seotud teemad ajakirjanduses ja sotsiaalmeedias ning sealt tuli mõte uurida häirivat keelekasutust lähemalt. "Tahtsimegi teada, mida inimesed eesti keele kasutuses tähele panevad," selgitas Pilvik veebiküsitluse tagamaid. Enam kui 250 küsitlusele vastajat tõid kokku üle 1100 nähtuse, mis neid igapäevases keelekasutuses häirivad ning asetasid need skaalale "ei häiri üldse" kuni "häirib väga".

"Kõige sagedamini mainiti sõnavaraga seotud nähtusi, näiteks võõrkeelseid väljendeid peamiselt inglise, aga ka vene keelest," selgitas Pilvik. Teadlase sõnul häiris vastajaid ka võõrsõnade mugandamine, näiteks toodi välja sõnad "okei", "deitima", "pakaa", "äpp" või "davai". Lisaks nimetati mitmeid kõnekeelseid vorme ja lühendusi. Vastuste sekka jagus ka isiklikke eelistusi, näiteks häiris mõnda vastajat küllaltki ootamatu viisakus: kui soovitakse "päikest".

Järgmine kategooria, kuhu kogunes viiendik vastustest, oli õigekiri ehk ortograafia. Peamiselt käis vastajatele vastukarva kirjavahemärkide vale kasutus või puudumine, aga ka häälduspärased kirjavead. Näiteks kui kirjutatakse "mõttetu" ühe t-ga või "pankrot" kahe t-ga.

Kolmandaks mainiti sõnavormide moodustamist ehk morfoloogiat. Näiteks toodi esile käändtüübi vaheldused nagu "autosi" ja "majasi". Samuti nimetati mittestandardseid sõnalõppe, nagu "suhkurt", "mõrudat" ja "nüridat", mida ka koolis palju käsitletakse. Teadlase sõnul häiris enamik nimetatud nähtusi vastajaid kas tugevalt või väga tugevalt.

Häiriva keele kasutamist heideti ette eelkõige avalikele esinejatele, ajakirjanikele ja noortele. "Samuti selgus, et keskmine häirivushinnang kasvab vanusega: noored on keelenähtuste suhtes leebemad," lisas Pilvik.

Teadlase sõnul oli meeldiv näha, et piirkondlikud keelekujud ja murded inimesi ei häiri, kui need on murdena teadvustatud. "Eestlased on tegelikult positiivselt keeletundlikud. Kuna eesti keel on rikas nii vormide, sõnajärje kui ka sõnamoodustuse poolest, siis räägitakse ja mõeldakse keelest üsna palju," rõõmustas Pilvik.

Samas leiab teadlane, et rangest õige ja vale vastandusest tuleks näha kaugemale, sest see tekitab inimestes asjatut ebakindlust, mille tulemusel ei julgeta keelt kasutada. "Vähem peaks olema teiste vigadele näpuga näitamist ja rohkem positiivset eeskuju. Kirjakeele standardist olulisem on see, et me räägime, kirjutame ja loeme eesti keeles nii palju kui võimalik, sest see kasvatabki enesekindlust kõige rohkem," lisas Pilvik.

Professionaalne keelenõu

Eesti keele kasutajate enesekindlust aitab kasvatada ka Eesti Keele Instituut (EKI), kus on avatud spetsiaalne nõuandeliin, kuhu enda küsimustega pöörduda. EKI vanemkeelekorraldaja Tuuli Rehemaa sõnul tuleb neile päevas keskmiselt 10–15 telefonikõnet ning sama palju kirjalikke pöördumisi.

Abi küsitakse nii kokku- ja lahkukirjutamise, suure ja väikese algustähe kui ka komadega. "Need on suured ja hõlmavad teemad, aga põhimõtteliselt küsitakse ka kõike muud. Näiteks vallaametnikud küsivad, kas lapsele tohib panna mingit konkreetset nime," selgitas Rehemaa.

Rehemaa sõnul helistavad EKI nõuandeliinile väga erinevad inimesed, kuid püsikundede seas on eelkõige keeletoimetajad ja ametnikud. "Väga sageli on neil tegelikult endal õige vastus olemas ja nad vajavad lihtsalt keelenõuandja kinnitust, et nad on õigel teel," lisas Rehemaa.

"Eestlane on keele asjus väga kirglik ja tegelikult teab, kuidas on õigesti. Isegi kui tema "õigesti" on natuke teistsugune kui sõbra oma, on tema "õigesti" ikka see õigem õige. See on tegelikult nii tore ja teeb südame soojaks," leidis ta.

Rehemaa sõnul tulebki keele küsimuste üle kirglikult vaielda, sest just see hoiab keelt elus. "Ohumärk oleks see, kui eestlane muutuks oma keele suhtes ükskõikseks," tõdes ta.