Emakeelepäeva eel saame mõelda oma emakeelele. Väikerahva keelel, nagu nimigi viitab, on suhteliselt väike kõnelejaskond ning see keel ei toimi globaalse lingua franca ehk suhtluskeelena. Eesti on keel on väikerahva keel, nagu seda on ka näiteks seto keel või võru keel.

Kui suurrahvad saavad oma igapäeva elu elatud nii, et ei puutu teiste keeltega nii palju kokku, siis väikerahvaste haridus- ja meediaruumis kuuleb ja näeb paratamatult ka teisi keeli, olgu selleks siis inglise keel või Ida-Virumaa näitel vene keel. See loob vajaduse, aga ka huvi teisi keeli õppida.

Just see varajane ja süsteemne kokkupuude teiste keeltega paneb meie aju olukorda, kus toimub pidev võrdlev töö – keelestruktuuride kõrvutamine, tähenduste kaardistamine, seoste loomine, reeglite tuletamine. Selline pidev ja aktiivne kognitiivne võrdlusprotsess toetab metakeelelise teadlikkuse kujunemist – teadlikkust keelest kui süsteemist.

Laste puhul toimuvad võrdlusprotsessid oma esimese ehk emakeelega, täiskasvanute puhul võrdleb aju omavahel kõikide õpitud keelte süsteeme. Mida kõrgem on metakeeleline teadlikkus, seda kergemini saadakse uute õpitavate keelte toimimismehhanismidest aru. Lihtsustatult võib öelda, et mida rohkem meil on nii süsteemseid kokkupuuteid erinevate keeltega kui ka keeleõppimise kogemust, seda lihtsam on meil uusi keeli õppida ja neid omandada.

Vähem oluline ei ole keele roll väikerahva identiteedi kujunemisel ja hoidmisel. Keel pole lihtsalt suhtlusvahend, vaid on kultuurilise järjepidevuse, folkloori, kirjanduse ja kollektiivse ajaloomälu kandja. Õppides teisi keeli, õpime nende keeltega seotud kultuuriruume ning loome võrdlusmomendi oma emakeele ja oma kultuuriga.

Läbi selliste võrdluste hakkame rohkem mõistma nii kultuurilisi sarnasusi ja ka erinevusi ning märkama kultuuriaspekte, millele pole varem mõelnudki.