Marju Kõivupuu sõnul on matuse- ja kalmistukultuur sajandite jooksul pidevalt muutunud. Nii saab ka praegusaja Eestis rääkida nihkest, kus religioossetes matusekommetes tekkis nõukogude ajal katkestus ja matustest on saanud pigem teenus. "Tänapäeva inimene on eemaldunud surmast kogu selle kiiruse ja arengu jooksul, mis meie ühiskonda on tabanud," nõustus Tarko Tuisk Vikerraadio saates "Teise mätta otsast".

Aastakümnete eest saatsid inimesed lahkunu ära näiteks kodusel verandal. Lähedased pesid keha ise ja jätsid hüvasti mitme päeva vältel. Tänapäeval lahendavad inimesed olukorra pigem teenuse ostmisega, sest surma mainimine tekitab neis ebamugavust. Matusekorraldajana näeb Tuisk siin konflikti inimeste tegeliku surelikkuse ja ühiskondliku eituse vahel. "Me oleme algusest peale teadlikud oma surelikkusest ja me hakkame esimesest päevast alates võitlema vastu sellele surelikkusele,"  täheldas ta.

Klassikakontserdist baleriinini

Meditsiini arengu ja peresidemete nõrgenemisega seoses peidavad Eesti inimesed saatekülaliste sõnul surma üha enam. Eakad ja raskelt haiged inimesed viibivad elu viimastel päevadel hooldekodudes või haiglates: see eemaldab suremise avalikust ruumist ja muudab surma kui protsessi väga kliiniliseks. Samuti ei pruugi matus enam perekondi kokku tuua. "Ma julgen öelda, et noored, kes on sündinud nullindatel või veidi varem, tõenäoliselt ei ole näinud enam ei väikelinnades, alevites, rääkimata Tallinnast, kuidas matuserongkäik kusagilt kuhugi kulgeb," märkis Marju Kõivupuu.

Kuigi inimeste elutee lõppeb sageli mõnes ravi- või hoolekandeasutuses, eelistavad leinajad üha enam elujaatavaid ja lahkunu nägu ärasaatmisi. Inimesed asendavad traditsioonilise kurvameelse viiulimängu julgelt rõõmsamate lahendustega. "Näiteks paar kuud tagasi oli meil Memoris Crematooriumis baleriin ja esines kirstu kõrval. [...] Lahkunu oli sõna otseses mõttes balletiaustaja ja soovis seda," tõi Tarko Tuisk välja.

Leinajad soovivad tähistada väärikalt elatud elu. Tuisu sõnul polegi matuse eesmärk kurvastada, vaid pühendada hetk lahkunu elu mõtestamisele. "Antakse viimane ülevaade tema väärikalt elatud elust. Oli see nii väärikas kui ta siis oli, aga [ärasaatmine] peab olema selle näoga," selgitas ta. Matusekorraldaja tõi teise näite isikupärasest matusest, kus mängiti "Rekkamehe argipäeva", kuna just see oli lahkunu lemmik: "Kõik istusid matustel õnnelike nägudega. Ma nimetan seda alati, et üks silm nutab, teine silm naerab."

Kõivupuu nõustus, et veel nõukogude ajal meenutasid matuste laululehed klassikakontserti. "Me oleme harjunud, et klassikaline muusika on paljude inimeste jaoks seotud surmaga. See peab olema hästi, kuidas ma ütlen, kunstlikus mõttes tõsine," arutles ta. Teisisõnu arvavad inimesed sageli, et matusel tuleb mängida justkui rolli, jäädes rõhutatult vaoshoituks. Siingi on leinakultuur aga tegelikkuses muutumas.

"Ema, millal me läheme surnuid kastma?"

Linnastumine ja elutempo kiirenemine mõjutavad otseselt ka hauahooldust. Tarko Tuisk tegi uuringu enam kui 300 osalejaga ja selgitas välja, et keskmiselt käivad eestlased haual vaid korra või kaks aastas, peamiselt hingedepäeval või jõulude ajal. Nooremad inimesed tunnistavad kalmistul käimise raskust, kuid ei soovi hooldusteenust sisse osta. Kõivupuu märkis uue aja paratamatust: "Mida lähemale [Tallinnale], seda rohkem on inimesed laiali mitte ainult üle Eesti, vaid saame hakata rääkima juba sellest, kuidas üldse inimene kodumaale tagasi [hauda hooldama] jõuab."

Tarko Tuisu sõnul valivad lahkunu lähedased hooldusvaba alternatiivina üha enam puumatuseid ja mälestusparke. Tavalise hauaplatsi asemel istutavad sugulased puu, mis sümboliseerib looduse eluringi ega nõua pidevat riisumist. Selline lähenemine muudab ärasaatmise tähendust, viies fookuse lõplikkuselt uuele elule. "Inimene automaatselt võtab, et matus on midagi lõplikku. Samas kui sa lähed istutama, võid lapsed kaasa võtta," kirjeldas matusekorraldaja.

Laste kaasamine leinaprotsessi osutub aga paljudes peredes endiselt keeruliseks, sest paljudes kodudes surmast ei räägita. Tuisu sõnul algab surma mõistmine juba väikestest tegevustest, näiteks putuka eluringi selgitamisest. "Kui sa liblikale käega patsu lööd, siis ta ei ärka meil, puhu peale nii palju, kui tahad," tõi ta näite. Kõivupuu tõi samuti välja vajaduse teemat normaliseerida: "Seda kindlasti ei peaks tegema umbes niimoodi, et tead laps, tule nüüd siia, täna hakkame sinuga surmast rääkima."

Saatekülalised soovitavad muuta kalmistulkäigud ja mälestamise loomulikuks pere tegevuseks. Lapsed võtavad uusi kombeid hästi omaks, kui vanemad lubavad neil protsessis osaleda. Praktilised tegevused, nagu istiku mulda panemine või lillede kastmine, aitavad murda hirme ja kasvatada rahulikumat suhtumist elukaare lõppu. "Mulle väga meeldis, kuidas mul üks noorem järeltulija kunagi ütles, et: "Ema, millal me läheme surnuid kastma?"" meenutas Kõivupuu.