Teismeeas nihkub loomulik unerütm hilisemaks ja bioloogiline unevajadus ehk unesurve tekib aeglasemalt. Noored tunnevad end õhtuti vähem väsinuna ja lähevad seetõttu hiljem magama. Kõige tugevamini on see muutus tunda 13–19-aastastel. 

Lisaks mõjutavad und välised tegurid: pere ühine elurütm ja kasvatusreeglid. Samuti loeb, kui palju teismeline puutub õhtuti kokku ünerütmi edasi lükkavate sinist valgust kiirgavate seadmetega, näiteks nutiseadmete ja teleriga. Kõik see lükkab uinumisaega edasi, nagu ka sotsiaalne elu ja töö või huviringid õhtusel ajal.

Koolipoliitika, eriti varased koolipäeva algusajad, sunnib teismelisi hommikul varem ärkama. Sel juhul ei tule hilisemal magamaminekul piisav uneaeg täis. Need bioloogilised ja keskkondlikud tegurid kokku põhjustavad laialdast unevõlga, mis omakorda halvendab meeleolu, tähelepanu ja õppetulemusi.

Browni Ülikooli unemeditsiini teadlane Mary A. Carskadon tõi 1990. aastate alguses välja, et liiga vara algav koolipäev muudab noorukid päeviti väsinumaks ja unisemaks. Kroonilise unepuudusega kaasnevad päevane unisus, suurem õnnetuste risk, meeleolu- ja käitumisprobleemid, suurem vastuvõtlikkus narkootikumidele ja alkoholile ning une/ärkveloleku tsükli häired.

Kõige murrangulisem oli 1998. aasta uurimus, kus autorid küsitlesid 3120 gümnaasiumiõpilast vanuses 13–19 eluaastat. Tulemustest nähtus, et kooliöödel magasid õpilased keskmiselt 40–50 minutit vähem, sest läksid hiljem magama ja pidid vara ärkama. Need, kelle nädalavahetuse uni oli kooliöödest üle kahe tunni nihkes, tundsid end päeval uimasena, olid kurvemad ning neil esines rohkem käitumis- ja uneprobleeme. 

Oli selge, et kooliöödel lapsed magavad oluliselt vähem ja see muudab nende enesetunnet kehvemaks. Kui unerütm oli nädalavahetusel kooliöödest liigselt erinev, oli olulise nüansina nende enesetunne veel halvem.

Edaspidi tegid teadlased sekkumisuuringuid, kus kooli algusaega nihutati 30–75 minutit hilisemaks. See parandas teismeliste une pikkust ja päevast toimetulekut. Ameerikas sai murranguliseks 2014. aasta, mil Ameerika Pediaatriaakadeemia avaldas seisukoha, et keskkoolid ei peaks algama varem kui kell 8.30. Sellest ajast alates ongi mitmes osariigis kooliaja algust muudetud.

Ameerika Unemeditsiini Akadeemia soovitab 13–18-aastastel magada 8–10 tundi ööpäevas. CDC riikliku noorteriskikäitumise uuringu (National Youth Risk Behavior Survey) andmetel kasvas aastatel 2009–2021 gümnaasiumiõpilaste osakaal, kes ei maga piisavalt, 69 protsendilt 77 protsendini. Aastal 2021 ei saanud USA-s piisavalt und ligi 70 protsenti 9. klassi ja 83,5 protsenti 12. klassi õpilastest. Euroopa uuringud näitavad sarnaseid suundumusi.

Eesti olukord

Eesti on väike riik ja võimeline tegema suuri muudatusi. Maakonnakoolid, mis nihutasid koolipäeva alguse näiteks 8.30-le või 9.00-le, said algul vanemate pahameele osaliseks. Kokku nägi seda hoiakut aga umbes 15–20 protsendis tagasisides ja laia vastuseisu ei tekkinud. Reaalsed probleemid on töö- ja transpordikorraldus, sh vahetustega töötavad vanemad ja bussiliinide graafikud. Kas esimese klassi laps jõuab ikka bussijaama, kui tema vanem on juba tööl? 

Leidub ka koole, kes alustavad hiljem ja kasutavad ära hommikust aega. Nad on täitnud kella 8.00–9.00 aja huvitegevustega. See võib isegi kena mõte olla neile, kes peavad koolialgust ootama, kuid mitte neile, kes ootama ei pea. Oletame, et lapsele meeldib kooris laulda, aga koorilaulutund on ainult hommikul kell 8.00 ja seda kolm-neli korda nädalas. Sel juhul tekib küsimus: miks te koolipäeva algusaega nihutasite?

Kuidas me n-ö laste kiusamiseni jõudsime? 

See on pikk lugu. Meiegi olime kunagi lapsed, pidime üles ärkama kell 6.15 ja kooli minema. "Kas meil oli siis midagi viga?" mõtleb mõni vanem. Meie keskkond oli teine kui nüüd ja meie vanavanemate omagi oli teistsugune. 

Keskkonnal on une-ärkveloleku rütmile suur mõju. Sisemise kella suur mõjutaja on valgus. Tehisvalgus tekkis 1800. aasta paiku, hõõglamp 1880. aastatel, samal ajal toimus tööstusrevolutsioon. Need kaks murdelist nähtust muutsid meie unerütmi põhimõtteliselt. 

Aja jooksul on unevajadus inimestel geneetiliselt vähenenud umbkaudu 1–1,5 tundi. Tahan öelda, et keskkond muutub kiiremini kui me evolutsiooniliselt kohaneda suudame, ja me jääme järjest sügavamasse unevõlga. Meil tekivad vaimse tervise probleemid ja karmilt väljendudes n-ö sureme aeglaselt. Kui meditsiin poleks arenenud, oleks eluiga tänapäeval kindlasti lühem kui sada aastat tagasi. Miks mitte hakata elama rohkem vajaduspõhiselt? Miks mitte kuulata, mida meie keha vajab? 

Tänapäeval on ühiskond oma mõtteviisilt ikka veel tööstusrevolutsiooni aegades: pikk tööpäev toob raha, aga mitte tingimata õnne. Nüüdseks oleme aru saanud, et nii toimides oleme rikkunud oma bioloogilise unerütmi ja vaimse tervise.

Kui laste õppepäev on pikk ja nad ei maga, pärsib see otseselt laste õpivõimet ning pärast koolipäeva on nad väsinud ja piltlikult öeldes kustunud. Mõni teeb pärast kooli uinaku, mis on sageli piiratud või keelatud: kui, siis vaid kümme minutit. Motivatsioon langeb ja tekib dopamiiniisu, mida leevendatakse sageli toidu või nutiseadmete kaudu. 

Une ja vaimse tervise hoiavad tasakaalus korralik uni, valgus, tervislik toit, liikumine ja meeldivad tegevused/hobid ja suhted. Kõik need jäävad kahjuks jäävad tahaplaanile. Isegi kui me räägime neist ühiskonnas palju, on nende kättesaadavus piiratud riigi enda seatud määruste, reeglite tõttu. Selles riigis jääbki laps haigeks.

Esimene ja kiire samm

Aju on ajas muutunud ja on tänapäeval võimsam kui kunagi varem. Noor ei vaja enam aastaid kestvat mehaanilist päheõppimist – ta vajab paremaid meetodeid ja vähem aega. Teame juba ammu, et unepuudus vähendab pidevat kognitiivset töövõimet ja lühendab tõhusat keskendumist. Intensiivne vaimne töö halveneb mõne tunni jooksul ilma pausita. Samuti on tõestatud, et õppimisel on kasulik teha pause umbes iga 60–120 minuti järel.

Pausid meie koolipäevades küll on, aga miks kinni pidada kaheksatunnisest õppepäevast? Kui teeme vaimset, süvenemist nõudvat tööd (deep work), suudab inimene seda teha kolm kuni kuus tundi koos vajalike pausidega. Seega, kui laste tööpäev kestaks kellaaegadel 09.00–14.00/15.00 ja huvitegevused nihkuksid vahemikku 15.00–19.00, jääks ehk ka aega perega olemiseks. Või skrollimiseks, millest me tõenäoliselt täielikult lahti ei saa.

Kahju, et koolid on vähendanud liikumisõpetuse mahtu ja lubavad endiselt koolides telefonide kasutamist. Kurb on, et laste kodutööde maht tõuseb just nende kõige õrnemas eas. Veel suurem murekoht on, et vanematel sageli pole aega nendega koos olla.

Muidugi ei päästa kooli algusaaja nihutamine üksi noorte unetervist, kuid näen selles kindlasti üht esimest ja kiiret kasu toovat sammu. Edasi tuleb tegutseda laiemalt, et toetada meie noorukite vaimset ja unetervist.