Julgeolekust rääkides tulevad enamasti esimesena meelde sõjaline riigikaitse, kriisivalmidus ja energeetika. Teadusjulgeolek esimeste seas pähe ei tule, kuigi võiks. Me oleme palju rohkem teadusest sõltuv ühiskond, kui tihti teadvustame. See muudab meid ka teadusspionaaži ja -sabotaaži kaudu haavatavaks.

Ühiskonnateaduslikud uuringud on aluseks Eesti juhtimise strateegilistele otsustele. Poliitikas ja ajakirjanduses võimendatuna mõjutavad need otseselt seda, millisena tajuvad eestimaalased elu Eestis, oma tulevikku, kaasmaalasi ja meie kohta maailmas. Muuhulgas ka Eestis tehtud uuringutel baseeruvad meie e-riigi süsteemid, sealhulgas näiteks digiallkirjastamist ja e-valimisi võimaldavad turvalahendused. Aina mahukam on laiapindse riigikaitsega seotud teadustöö, sealhulgas on fookuses hübriidohtude, elanikkonnakaitse ning kriisiteadlikkuse ja –oskuste uuringud. Samuti on väga olulisel kohal tulevikutrendide analüüsid.

Must stsenaarium: hävitatud mainega Eesti teadus

Kujutagem ette, et selle kõige usaldusväärsus ühel hetkel kaob. Mis juhtuks, kui selguks, et meie arvates kvaliteetsete uuringute loodud pilt Eesti ühiskonnast on olnud juba aastaid ekslik, sest vaenulike jõudude teenistuses olevad teadlased on uuringuid mõjutanud? Tuleks välja, et oleme tõsiseid probleeme ignoreerinud ja maksumaksja raha tulutult kulutanud. Mis jääks järele kindlustundest ja usaldusest?

Või hoopis selguks, et e-riigi järgmise põlvkonna tarkvaras on justkui kogemata turvaauk, mida kiiresti parandada ei saa. Ja kui meie töötame välja uue põlvkonna küberkaitse tehnoloogiad, siis kummalisel kombel on täpselt samasugused kohe olemas ka mõnel diktatuuririigil.

Mis jääks järgi Eesti kui tehnoloogiliselt eesrindliku, tõhusa ja elutarga riigi mainest? Kes julgeks meiega näiteks kaitsetööstuse uute tehnoloogiate arendamisel koostööd teha? Kust saaksid teadlased ja targad ettevõtted arendusraha, kui Euroopa teadusfondid enam meid toetada ei usalda?

Need oleksid kõige mustemad stsenaariumid, aga neid tuleb teadvustada, sest mida aasta edasi, seda intensiivsemalt on kogu Euroopa Liidu teadussüsteem väliste vaenulike jõudude sihtmärk. Teadustöö varastamine, oluliste uuringute saboteerimine, Eestile oluliste arendustegevuste takistamine – need on kõik reaalsed ohud.

Globaalselt avatud teaduse ajastu on läbi

Rahvusvahelisus on teadlaste DNA-s. Maailma mastaabis väikeste riikide puhul, mida on kõik Euroopa Liidu liikmed, on see tark hoiak. Rahuaja aastakümnetel oleme avanud oma teadusvõrgustike uksed partneritele üle maailma. Kuid nagu Kanada peaminister Mark Carney oma Davosi julgeolekufoorumil peetud kõnes hoiatas, on maailmakord murdumas ning suurriigid kasutavad majandust ja tehnoloogiat üha enam survevahenditena, mis sunnib ka teaduse rahvusvahelistumist üha rohkem vaatama läbi teadusjulgeoleku prisma.

Nagu kinnitab hiljutine Välisluureameti aastaraamat, on näiteks Venemaal rahvusvaheline teaduskoostöö otseselt eriteenistuste kontrolli all. Vaevalt on asjad oluliselt teisiti mujalgi mittedemokraatlikes riikides. Nende riikide teadlaste vaenulikke kavatsusi ei tule mitte kahtlustada, vaid eeldada. Veel enam, ka eestlastest teadlasi kallutatakse koostööle nii ideoloogia, ähvarduste kui rahaga. Kaitsepolitseiamet on juba aastaid tagasi tabanud Eesti teadlasi, kes töötasid Venemaa või Hiina heaks. Samuti kinnitab eelmainitud aastaraamat, et aktiivne teadusspionaaž toimub ka omavahel näiliselt sõbralike riikide vahel.

Selle artikliga kutsun ma ennekõike kõiki Eesti teadlasi ja teadusasutusi teadusjulgeoleku küsimust teadvustama ning võtma hoiakut, et peame oma tegevusviise kohendama. See kuidas, vajab läbipaistvat ja kaasavat arutamist ning vastutustundlikke ja realistlikke kokkuleppeid. Siiski, et mitte jääda üldsõnaliseks, toon näidetena välja kolm punkti, mis on olnud hea eeskuju teistes Euroopa riikides ning mis minu hinnangul kindlasti on Eestile sobiliku lahenduse osa.

Lahenduse poole: võrgustik, rahastus ja välistudengid

Esiteks ei ole otstarbekas luua eraldi ametkonda, mis hakkaks nii-öelda teadusjulgeolekuga tegelema. Tõhus tegutsemine vaenulike mõjutuste ennetamisel ja maandamisel toimub paratamatult teadlase ja uurimisrühma tasandil. Samas ei ole realistlik ega vajalik panna iga teadlast kandma lisaks oma põhitegevusele ka teadusjulgeoleku spetsialisti rolli.

Küll aga peaks igas teadusasutuses olema teadusjulgeoleku roll ehk analoogne sellele, kuidas organisatsioonides on tagatud andmekaitse pädevus. See ei pea olema rangelt defineeritud ametikoht, vaid funktsioon, mis vastutab selle eest, et asutuse riskihindamise protsess hõlmaks teadusjulgeoleku aspekte, et head praktikad jõuaksid teadlasteni ning et kolleegidel oleks pädev nõuandja juhtumite lahendamisel.

Seda rolli kandvad inimesed moodustaksid ühiselt võrgustiku nii Eesti-siseselt kui ka Euroopa tasandil. Sisekaitseakadeemia on valmis toetama selle rolli professionaalsuse kujundamist, alates koolitusest kuni vajalike oskuste ja teadmiste järjepideva arendamiseni.

Teiseks ei tohiks teadusjulgeolek olla mõtestatud asjana iseeneses, vaid peaks saama elementaarse professionaalse hügieeni osaks. Tugev edasiminek oleks teadusjulgeoleku põhimõtetega arvestamise lisamine Eesti Teadusagentuuri rahastamistingimustesse. See peaks toimuma samm-sammult ning koos selge kommunikatsiooniga.

Kolmandaks tuleb arvestada Eesti eripäradega. Me paistame Euroopas silma üliõpilaste, eeskätt doktorantide suure osakaaluga uurimistöö läbiviimises. Paljud neist on aga välismaalased. Mõtlemapanevaid näiteid välistudengite värbamisest ja nende n-ö akadeemilistest keerdkäikudest saab lugeda ka Välisluureameti aastaraamatust.

Kaitsepolitseiamet on saatnud Eestist välja doktorante, kelle huvi Eesti riiklike digitaalse identiteedi süsteemide vastu ei jätnud nende tegelike eesmärkide suhtes kahtlust. Enamik välisüliõpilasi on siira akadeemilise huviga, kuid erandid võivad tekitada suurt kahju. Seetõttu peab süsteem olema tark, mitte umbusklik. Välisüliõpilasi on Eestil vaja. Nende valimise ja kontrollimise süsteemid peavad ajaga kaasas käima.

Kokkuvõtteks tahan rõhutada, et julgeolekulik mõtlemine peab tahes-tahtmata saama Eesti teadlaste jaoks igapäevaseks. See pole meeldiv väljavaade, kuid on vältimatu. Me ei ole selles üksi. Ka suur osa Euroopa riikidest on alles ohu teadvustamise ja lahenduste katsetamise faasis. Samas mõned, näiteks Prantsusmaa, on sellega teadussüsteemi tasandil tegelenud juba üle kümne aasta, samuti on meil palju õppida Hollandilt. Seega ei ole vaja hakata leiutama jalgratast, vaid võtta praktikutelt parim ning see enda kasuks tööle panna.

Kindlasti ei tohi teadusjulgeoleku tähtsustamine tähendada halvavat paranoiat ega täiendavat bürokraatiat. Määrav on teadlaskonna teadlikkus ja lihtsate, ennetavate tegevuste sisseviimine kõigisse teadusprotsessi etappidesse. Meid kaitsevad õiged, parimas mõttes rutiinsed harjumused, mida me peagi enam ise ei märkagi, aga mis võtavad vaenlastelt meie segamise isu ära.