Õpetaja professionaalne areng nõuab suuremat toetamist
Õpetajakoolitus peaks püüdma siduda senisest rohkem teooriat praktikaga ning julgustama noort säilitama ka õpetajana oma loomulikku isikupära, selgub Tartu ja Tallinna ülikoolide koostöös valminud teadusprojektist.
Õpetajakoolituses on nihkunud rõhuasetus raamatuteadmiste vahendamiselt paljuski õpetaja isiksusele ja isikuomadustele. Õpetajakoolituses peaks olema senisest suurem roll üliõpilase tulevase ametialase minapildi kujunemise toetamisel. Seejuures tuleks julgustada tudengeid võtma oma isikupära kaasa ka ametialasesse rolli. See on vaid ühe alauuringu tulemus, mis selgus Tallinna ja Tartu ülikoolide koostöös läbi viidud ulatusliku teadusprojekti käigus, mis tegeles õpetaja ametialase arengu ja selle toetamise võimaluste otsimisega. "Meil on vaja jõuda selleni, et need noored inimesed, kes tulevad kogu oma laia isikuomaduste spektriga, suudaksid selle, kes nad inimestena on, ühendada õpetajarolliga. Sellised õpetajad püsivad oma ametis kauem, nad on õnnelikumad, nende töörahulolu on suurem," selgitas Tartu ülikooli uurimisrühma liige, vanemteadur Äli Leijen.
Oluline tegur noore õpetaja arengu toetamisel on seegi, et tudengid puutuksid võimalikult vara kokku tegeliku praktikaga. Mida hilisemas õpingufaasis praktikani jõuti, seda keerulisem oli Leijeni sõnul tudengitel õpetajarolli sisse elada. "Tihti olid meil sellised väga noored säravad inimesed, kelle puhul me oelme mõelnud, et küll on tore, et nad koolidesse lähevad. Kui aga pedagoogiline praktika oli väga õpingute lõpus, siis kirjandusest on teada selline termin nagu praktikašokk ja see ehmatab noored ära. Nad mõtlevad pärast seda pedagoogilist praktikat, et nüüd ma ei taha küll kuskile minna. Sooviks mitte ära kaotada neid säravaid noori inimesi," selgitas Leijen.
Kahe ülikooli koostöös toimunud projekti vastutav täitja Tartu ülikooli üldpedagoogika professor Edgar Krulli sõnul oleks vaja nüüd veel täiendavaid uuringuid, et leida, kuidas praegu teatud tingimustes saadud tulemusi õpetajaid ette valmistavas masinavärgis kõige paremini rakendada. "Õpetajakoolituses käibivaid lahendusi ei määra ainult see, mida teadustegevuses tehakse. Mõnikord määrab suuresti see, mida ollakse valmis rahastama. Siin tuleb veel vaeva näha, et need kaks asja kokku viia," ütles Krull.
Õpetajakoolitusealasest teadusprojektist on pealekasvavatel õpetajatel võita sedagi, et selle tulemusena tihenes Tallinna ja Tartu ülikoolide koostöö ning saadi ka parem ülevaade, millega ühes või teises keskuses tegeletakse.
Toimetaja: Piret Ehrenpreis





















