Meile kõigile on tuttav tunne, kui istud tunnis ja saad kätte eelmisel nädalal tehtud kontrolltöö. See hetk, mil süda veidi kiiremini lööma hakkab ja pilk otsib palavikuliselt punast numbrit lehe nurgas. Me kõik oleme üles kasvanud süsteemis, kus hinne on olnud justkui universaalne valuuta: oleme harjunud uskuma, et see õpetaja antud number on täpne mõõdupuu meie teadmistele ja parim kütus motivatsioonile.

Hinnete kasutuselevõtu ajalugu on aga päris jahmatav: numbrilised hinded ei sündinud üldsegi selleks, et õppimist toetada. Need leiutati 19. sajandil puhtalt bürokraatliku mugavustööriistana. See oli viis, kuidas massihariduse tingimustes suurt hulka lapsi kiiresti sorteerida ja pingeritta seada, et süsteemis oleks lihtsam õppijaid puudutavaid otsuseid langetada.

Kuidas ja miks hinded tekkisid?

Võib tunduda uskumatu, aga suurema osa inimkonna ajaloost ei teadnud õppijad üldse, mis asi on "hinne". Sajandeid õpiti meistri kõrval või ülikoolis nii, et oluline oli vaid üks: kas sa tegelikult ka asja selgeks said. See sarnanes vanaema juures koogi küpsetamisega – keegi ei pane "3+", vaid sind juhendatakse seni, kuni kook on täiuslik ja oskad seda järgmine kord ise teha. See oli õppimine meisterlikkuse, mitte võistluse ja soorituse pärast.

Kõik muutus paarsada aastat tagasi. Kui varem käisid koolis vähesed, siis 18. sajandil muutus haridus Preisimaal kohustuslikuks ja klassiruumid täitusid äkitselt tohutu hulga lastega. Õpetajad pidid järsku hoidma silma peal sadadel õpilastel ja neid kuidagi haldama.

Nii sündiski numbriline hindamine – mitte selleks, et õppijat paremini õpetada, vaid selleks, et teda oleks lihtsam "märgistada" ja süsteemist läbi suunata. See oli bürokraatia mugavustööriist, mis aitas õppijaid kiiresti ritta seada ja otsustada, kes kuhu sobib. Mis veelgi uskumatum, harjumuspärane viiepallisüsteem või punktitabelid ei sündinud suurte teaduslike uuringute tulemusel, vaid need olid pigem juhuslikud katsetused, mis aitasid koolimasinal kiiresti kasvanud õppijate arvuga lihtsalt toime tulla, kuidagi nina vee peal hoida.

Oleme selle pärandi endaga tänapäeva kaasa võtnud, unustades vahel küsida, kas see vana meetod ikka aitab õppijal päriselt õppida ja iseenda parimaks versiooniks kasvada.

Miks hinded ei ole usaldusväärsed?

Kuigi numbrit peetakse sageli n-ö objektiivseks, on hinded tegelikult üllatavalt ekslikud. Uuringud näitavad, et õpetajate rangus ja kriteeriumid erinevad märkimisväärselt. See tähendab, et ühe õpetaja "neli" võib teise õpetaja juures olla "kolm" või "viis". Mõelge korraks endale või oma lapsele: üks õpetaja paneb tubli katsetuse eest julgustava "nelja", teine on aga vana kooli rangusega ja sama vastus väärib tema silmis "kolme pika miinusega".

See tähendab, et hinde ja õppija saatus sõltub sageli sellest, kes parajasti punast pastakat käes hoiab, mitte niivõrd lapse teadmistest. Olgem ausad, kontrolltöö hinne peegeldab lisaks tihti vaid lühiajalist tuupimist ja hetkelist sooritust, mitte aga sügavat arusaamist või teadmiste pikaajalist säilimist. Kontrolltööde ja tunnikontrollide hinded ei näita enamasti seda, kas need tarkused õppijale ka kuu aja pärast meelde tulevad.

Kuidas hinded pärsivad õppimist?

Kõige murettekitavam on hinnete mõju õppija isiksuslikule arengule ja kasvamisele. Kui õppimise eest hakatakse jagama väliseid preemiaid (hindeid), kaob õppija loomulik uudishimu. Teaduses nimetatakse seda "väljatõrjumise efektiks" – soov teada saada asendub sooviga saada "viis". Ka meie igapäevane sõnavara väljendab seda efekti. Meil silm ka ei pilgu, kui küsime: "Mis Sa said?", "Miks Sa nii vähe punkte said?", "Kas nendest punktidest piisab, et kolm kätte saada?", "Hinded tuleb ikka välja teenida!".

Lisaks suunavad hinded nii väikeseid kui ka suuri õppijaid, sh täiskasvanud õppijaid, valima kergemaid ülesandeid, et mitte riskida halva tulemusega. Fookus nihkub sisuliselt õppimiselt punktide jahtimisele. Kolmandaks tuleb teadvustada asjaolu, et kui õpilane saab tagasi töö, kus on nii sisuline kommentaar kui ka hinne, keskendub ta reeglina vaid hindele.

Hinne toimib hinnanguna, mis paneb õppimisele punkti, ja lükkab vastava sahtli kinni, selmet suunata edasisele arengule. Õpetaja muudkui kirjutab ja kirjutab, aga hinnetega konkureerivate kommentaaride mõju õppimisele on nullilähedane. See lihtsalt ei haara tähelepanu sama võimsalt kui lihtne ja selge number.

Vaadates tagasi hinnete tekkimise ajaloole ning tundes hinnete kahjulikku mõju motivatsioonile ja nende ebatäpsust, saame üsna kindlalt väita, et hinded teenivad pigem süsteemi kui õppimist. Hinded on pärand ajastust, kus kooli pidi kiiresti ja varasemate teadmisteta leidma lihtsa võimaluse õppijate sorteerimiseks ja ritta seadmiseks.

Me ei ela enam tingimustes, kus haridus on piiratud ressurss, mida kõigile ei jagu. Seda silmas pidades tasub mõelda, kui saaksime koolisüsteemi uuesti nullist üles ehitada, kas annaksime vanast harjumusest hinnetele sama suure rolli või oleksime juba targemad ja otsiksime muid võimalusi, et seada prioriteediks siiski õppimise ja õpimotivatsiooni toetamise ja hoidmise.

See kõik paneb küsima: kui meil oleks täna ees puhas leht ja me ehitaksime koolisüsteemi üles päris nullist, kas me tõesti annaksime vanast harjumusest hinnetele taas nii suure ja otsustava rolli. Või oleksime seekord piisavalt julged ja targad, et otsida teisi võimalusi, selliseid, kus süsteem saab küll talle vajaliku ülevaate, kuid kus meie peamiseks südameasjaks on ikka ja alati toetada õppija arengut, kasvamist ja õpitahet.