Kümnete mereloomade säilmed tulid päevavalgele Atacama kõrbes Lõuna- ja Põhja-Ameerikat ühendava kiirtee laiendamise käigus. Tööhüpoteesi kohaselt paisati surnud loomad rannikul asuvatele mudatasandikele üheksa miljonit aastat tagasi, misjärel need maakoore tõusu tõttu miljonite aastate vältel merepinnast 40 meetri kõrgusele kerkisid. Rõõm jäi aga üürikeseks, kuna fossiilide liigutamist kiirustas tagant kiirtee ehitus. Smithsoniani teadlastel oli pakkuda lahendus – loomade kalmistu laserite abil digitaliseerimine. Lõpptulemus on tänaseks kõigile kättesaadav.

Samal ajal jätkasid nad katseid selgitada välja loomade huku algne põhjus. Arutluskäigu kohaselt oleks tsunami skelette ilmtingimata moonutanud. Leitud fossiilid olid aga ideaalses seisus. Viirus oleks seevastu vaevalt niivõrd valimatult elustikku hävitanud. Sõelale jäi veeõitseng. Näiteks hukkusid 1987. aastal Florida ranniku lähistel sama nähtuse tõttu tosinad küürvaalad. Kuigi loomad polnud herbivoorid, olid õitsengu käigus vallandunud toksiinid kuhjunud nende toiduks olevates makrellides.

Ent üheksa miljonit tagasi poleks taolist veeõitsengut saanud põhjustada inimesed. Töö oleks töörühma hüpoteesi kohaselt ära teinud muidu suhteliselt kuiva piirkonda tabanud hoovihmad. Juhtumisi on Tšiili ranniku pinnas rauarikas. Elemendi nappus on aga tihti ainus vetikate vohamist piirav tegur, misläbi oleks saanud lisaraua ookeanisse sattumine tõenäoliselt veeõitsengu põhjustanud. Ennustuste kohaselt peaks rannikul veelgi skelette leiduma, misläbi plaanib töörühm algust teha süstemaatilisemate kaevetöödega.

Uurimus ilmus Londoni Kuningliku Seltsi toimetistes.