„Kui maailm tahab tõepoolest, et keskmise õhutemperatuuri tõus jääks alla kahe kraadi, siis tuleb klassifitseerida kolmandik naftareservidest, pool gaasivarudest ja üle 80 protsendi söelademetest põletamatuteks,“ nentis uurimuse juhtivautor Cristophe McGlade ERR-ile antud intervjuus.

University College Londonis töötava energiasüsteemide modelleerija sõnul on teadlased juba varem osutanud, ek kõigi fossiilkütuste varude põletamisel vallanduks atmosfääri 11 000 gigatonni jagu süsinikdioksiidi. Temperatuuritõusu ohjes hoidmiseks peaksid kumulatiivsed CO2 emissioonid jääma aastatel 2011-2050 alla 1100 gigatonni. Juba teadaolevate varude põletamisel paisataks aga McGlade sõnul õhku kolm korda rohkem süsinikdioksiidi.

Süsi, gaas ja nafta
„Üldine kontseptsioon oli juba hea, aga me tahtsime teada, milliseid fossiilkütuseid oleks regiooniti kõige mõistlikum kuni aastani 2050 kasutada, jättes meile samas 50-protsendilise võimaluse, et temperatuuri tõus ei ületa 2 °C,“ lisas McGlade. Analüüsi kohaselt peaksid puutumatuks jääma valdav enamik Ameerika Ühendriikide, Lähis-Ida, Euroopa, India ja Hiina söevarudest. Samuti peaksid India, Hiina ja Lähis-Ida riigid loobuma enam kui poolte seni leitud gaasivarude kasutamisest.

Seevastu mujal maailmas, näiteks Ühendriikides ja Lõuna-Ameerikas, võiks see kujutada silda, mille abil lõpetada veelgi saastavama söe kasutamine. Oma rolli mängiks ebatraditsioonilistest allikatest toodetud gaas. „Ent seda ei toodeta hetkel tehnilistel ja majanduslikel põhjustel arvestataval hulgal kuskil mujal kui Põhja-Ameerikas, tulevikus võib see muutuda. Kui tahame, et põletatava söe hulk aastaks 2030 poole võrra väheneks, siis peab miski asemele tulema. Kuid see peab jääma energiaallikaks, mis pakub maailmale ajutist hingetõmbe ruumi, mitte kujutama lõplikku lahendust,“ lisas teadlane.

Naftarindel kannataks piirangute tõttu kõige rohkem Kanada, kelle valdav enamik süsivesinikest peitub tõrvaliivades – bituumeni ja liiva segus, mille üksikosadeks lahutamine nõuab maagaasi põletamist. Kogureservidest saaks kasutada vaid umbes 26 protsenti. Lähis-Ida riigid võiksid kasu lõigata aga 62 protsendist reservidest.

CO2 sidumine ja ladustamine
Töörühm uuris lisaks, kuidas mõjutaks põletatavate fossiilkütuste hulka süsinikdioksiidi sidumist ja ladustamist võimaldavad tehnoloogiad, kui need muutuksid majanduslikult tasuvaks juba 2025. aastast. „Tulemused polnud muljetavaldavad. Vaatamata sellele, mida mitmed poliitikud ja naftatootjad ütlevad, ei võimalda CCS-tehnoloogiad põletada väga palju rohkem süsinikku. Näiteks saaks põletada vaid kuue protsendi võrra rohkem sütt, nafta ja gaasi puhul oli vahe veelgi väiksem,“ nentis McGlade.

Teadlase sõnul ei tähenda see, et tehnoloogia üldse kasulik poleks. Pigem on tegu fossiilkütuste eripäradega. „Palju populaarsem ja mõistlikum oleks kasutada seda käsikäes bioenergiaga. Teoreetiliselt oleks sellega võimalik isegi atmosfäärist süsinikdioksiidi eemaldada. Seevastu fossiilkütuste põletamisel saad sa alati kinni püüda vaid piiratud hulga CO2'te, isegi söe puhul vaid 90 protsenti,“ märkis McGlade.

Mõju majandusele
Teadlane tõdeb, et fossiilkütuste kasutamise järsu pidurdamise täpset mõju on väga raske hinnata ning mis juhtuks, kui enamik reservidest teatud hetkest de facto kasutamatuks muutuksid. „Me ei tea, milline on nafta hind aastal 2030. Veel vähem teame me, milline on see homme. Praegu nähtav nafta hinna vähenemine oli tingitud nõudluse vähenemisest ja USA naftatoodangu kasvust. Ent samas võib näha mõnede riikide puhul teatud märke, et nad üritavad toota praegu võimalikult palju, kuna nad aimavad, et tulevikus võidakse seda oluliselt piirata. Parem on praegu võimalikult palju kasu lõigata. Kui see paika peab, siis võib nafta hind esialgu veelgi langeda“ lisas energiasüsteemide modelleerija.

Mõningaid praegusi investeerimisotsuseid on seega hetkel raske mõista. „Me võtsime eraldi vaatluse alla Arktika piirkonna gaasi- ja naftavarud, mis on tähtsad Kanada, Venemaa ja Norra kontekstis. Kui tahta temperatuuri tõusu soovitud määral piirata, siis ei saa neid üldse kasutada. Võib küsida, kas nende arendamisse on sellisel juhul mõtet üleüldse investeerida,“ laiendas McGlade.

Uurimus ilmus ajakirjas Nature.