Skisofreenia algpõhjused said selgemaks
Skisofreenia on üks mõistatuslikumaid psüühikahäireid, mille sümptomite nimekiri on kaugelt pikem kui vaid hallutsinatsioonid ja luululised mõtted. Rühm teadlasi on nüüd hiiri uurides tuvastanud geenialleeli, mis seostub kolme skisofreeniat põdevate inimeste aju iseärasusega. Tulemused võiksid nende paikapidavusel anda vihjeid kitsama mõjuga ravimite loomiseks.
Il Hwan Kimi töörühm keskendus geenile Arp2/3, mida võib leida enamik hulkraksete genoomist. Teadlased leidsid, et selle kindla alleeli hiirte genotüübist eemaldamine muutis oluliselt näriliste käitumist. Muu hulgas ilmestasid seda emotsionaalne erutusseisund, probleemid lühi- ja pikaajalise mäluga ning psühhoosi tundemärgid. Kuna hiirtel on viimase otsene diagnoosimine võimatu, võttis töörühm aluseks nende ebatavalise ehmatamisele järgneva reaktsiooni, mille analoogi kohtab ka inimeste puhul.
Samal ajal on teadlased täheldanud skisofreeniat põdevate patsientide ajudes kolme iseärasust, millel pole omavahel silmnähtavat seost. Otsmikusagara moodustavatel närvirakkudel on vähem närvijätkeid, mis pärsib närvirakkude vaheliste ühenduste loomist ja närvisignaalide edastamist. Ajuosa ennast seostatakse otsuste planeerimisega. Samas ajuosas on samal ajal ülekaalus erutussignaalid ehk närvirakud on ebaharilikult aktiivsed..
Viimaks leidub skisofreenia patsientide aju juttkehas tavapärasest rohkem dopamiini, olulist neurotransmitterit. Piirkond ise mängib olulist rolli jäsemete liikumise algatamises.
Kim märkas kolleegidega, et hiirte aju kompenseeris selle esiosa rakkudes Arp2/3 rivist välja löömisega kaasnenud närvijätkete vähenemist ja kärbumist täiendavate ühenduste loomisega. Ent sellega kaasnevalt kadus ka piirkonnas erutus- ja pidurdusmehhanismide tasakaal. Hiirte puhul viis see lühi- ja pikaajalise mälu halvenemiseni. Samal ajal mõjutasid hüperaktiivsed muutunud ajurakud aga ka juttkeha tööd. Ajuossa jõudnud täiendavate elektriliste signaalide mõjul vallandus selles tavapärasest enam dopamiini.
Mitmed tänapäeval skisofreenia sümptomite leevendamiseks kasutatavad ravimid põhinevad haloperidoolil, mis vähendab ajus leiduva dopamiini hulka. Kimi ja ta kaaslaste töö vihjab aga, et seda kasutades ravitakse põhjuste asemel pigem tagajärgi. Töörühm loodab, et edasise arendustööga on võimalik välja töötada ravimeid, millega oleks võimalik vigaselt töötava geeni mõju varem leevendada.
Uurimus ilmus ajakirjas Nature Neuroscience.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa
