Siit aga tuleneb, et taim peab kuni sobivate tingimuste saabumiseni kuidagimoodi meeles pidama, et hiljuti on olnud külm ja et seejärel on see külm üle läinud ehk siis taimel peab olema mingit laadi mälu.

Siin tulevad mängu Ameerika teadlased eesotsas Susan Lindquistiga Massachusettsi tehnikainistituudist, kes väidavad oma uurimistöö põhjal, et mälu kandjateks võivad taimedel olla erilised valgumolekulid, priionid.

Priionitest oleme varem kuulnud seoses niinimetatud hullu lehma tõvega ja ka selle inimest kimbutava vormi Creuzfeldt-Jakobi tõvega. Need molekulid võivad võtta kahesugust kuju, üks neist nii-öelda tavaline, teine aga niiöelda nakkav ehk kui mõned molekulid organismis selle teise kuju võtavad, siis nende mõjul hakkavad ka ülejäänud selle valgu molekulid seda teist kuju võtma.

Loomadel võib selline valgumolekulide kujumuutuse levik põhjustada haigust, aga on teada, et priioneid leidub ka näiteks pärmiseentel, kelle jaoks kujumuutus võib lihtsalt kodeerida mõnesugust vajalikku infot ehk toimida mäluna.

Lindquist ja kolleegid tahtsid teada, kas ka taimede õitselepuhkemisega seonduv mälu võiks priionitele tugineda. Et taimedest ei ole priioneid varem leitud, siis seisneski uuring nende tuvastamise püüdes.

Lindquistil ja kaastöötajatel õnnestuski tuvastada, et väikesel rohttaimel, harilikul müürloogal on tõesti neli valku, millel on priionilaadseid omadusi ja mis on samas seotud ka õitsemise korraldamisega. Neil valkudel on nimelt molekulahelas piirkondi, mis meenutavad pärmirakkude priionvalkudes esinevaid piirkondi.

Sellega avastus praegu tegelikult ka piirdub. Kas need valgud ka päriselt priionina käituvad ja kas nad ka tegelikult külmade ilmade üleelamise kogemust oma kujumuutusega kodeerivad, see ei ole praegu veel kindel. Kuid neist tulemustest, mis kindlad on, kirjutavad teadlased Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes.