Paabulinnukuke sabas võib olla ligi 180 silmtäpiga sulge, mis kõik säravad vikerkaarevärvides. 

Siiani on evolutsioonibioloogid arvanud, et isase paabulinnu uhke saba on kvaliteedimärk - mida suurem ja kirevam see on, seda väärtuslikumaks paariliseks isast peetakse. Ootamatul kombel ei tundu emased paabulinnud saba kõrgust eriti hindavat, näitas USA Durhami ülikooli uurimus.

Bioloog Jessica Yorzinski kinnitas emastele sini-paabulindudele (Pavo cristatus) pähe väikesed kaamerad, mille abil sai jälgida, mida linnud vaatasid. Katsete õnnestumiseks treenis uurija paabulinde varustust kandma. Seejärel katsetas ta pesukaru topise ja toiduga olemaks kindel, et kaamerad ei häiri linde ning lubavad neil loomulikult käituda.

Siis filmis Yorzinski paabulindude pulmamänge ja uuris, mida täpselt emased isaste juures vaatavad. Tuli välja, et isased vaud võivad oma uhket saba näidata, kuid emased eiravad seda ligi kahel kolmandikul ajast.

Kui emane paabulind isast jälgib, vaatab ta pigem kaelast allapoole jäävaid alasid. Tõenäoliselt võivad emased hinnata saba laiust, sest noorte või tõbiste isaste saba läbimõõt on väiksem. Väga harva tõstavad emased paabulinnud pilgu isase peast kõrgemale.

Milleks tülikalt suur saba üldse vajalik on? Kuna paabulinnud tegutsevad maapinnal, oletab Yorzinski, et emased leiavad isased sabasulgede abil tihedast taimestikust üles. Kui kuke asukoht on selge, keskenduvad kanad sellele, mis neid tegelikult huvitab ehk isase kehale ja saba alumisele osale.

Uurimus ilmus ajakirjas Journal of Experimental Biology.