Suurem osa käeamputatsioonidest on seotud tööõnnetustega ja jalaamputatsioonidest haigustega. Käetraumasid juhtub sagedamini meestel. "Eriti hoogsalt jäävad mehed sõrmedest ilma sügishooajal," nentis proteesimeister. Lõviosa jalalõikusi tehakse diabeedi ja veresoonkonnahaiguste tõttu. "Kui haavad ei parane ja tekib sepsis ehk tugev põletikuline reaktsioon, tuleb jäse eemaldada, et takistada põletiku levimist üle kogu keha," selgitas Lilienthal.  

Lisaks tõstab inimeste üha kõrgem vanus proteesideni jõudmise tõenäosust ja tänu pikemale elueale pikeneb ka proteeside kandmise aeg. "Statistiliselt on meil proteeside kandmine tõusujoonel," tõdes meister.

Proteeside kirev maailm

Proteese on väga erinevate funktsioonide ja kinnitussüsteemidega, neid leidub igasuguse välimusega ja igas hinnaklassis. Kuigi tehnoloogia arenguga on proteeside võimalused laienenud, ei pruugi kõige uuem ja kallim mudel olla alati parim. Lilienthali sõnul sõltub kõik sellest, mida inimene vajab ja kui mugav protees on.

Näiteks on üha levinumad süsinikmaterjalist tehisjalad, mille muudab eriliseks nende kergus. Samas on süsinikjalgadel suurem energiatagastus ehk nn vedruefektil põhinev võime liikumisenergiat salvestada ja tagasi anda. Kui noorel aktiivsel inimesel teeb energiatagastus liikumise kergemaks, siis vanem inimene tahab pigem stabiilsust. Suur energiatagastus võib ta hoopiski pikali tõugata. "Vanemale inimesele võib vabalt sobida klassikaline puidust protees," kinnitas Lilienthal. 

Uute tehnoloogiatega kaasneb Lilienthali sõnul alati risk. Nii on näiteks 3D-printimisega, mida proteesimaailm üha laiemalt rakendab. Hetkel ei suuda proteesimeistrid 3D-prinditud materjalidega tagada proteesi vastupidavust ja turvalisust igas olukorras. Näiteks on teada juhtumeid, kus palaval suvepäeval autosse jäetud 3D-prinditud protees kasutuskõlbmatuks sulas.

Omad kitsaskohad on ka tipptehnoloogilistel robotkätel. Neist uuemad kasutavad tehisintellekti abi, et õppida tundma kasutaja liigutusi, ning võimaldavad aja möödudes teha üha peenemaid ja kiiremaid liigutusi. Lilienthal rõhutas aga, et iga täiendav funktsioon teeb proteesi raskemaks ning muudab selle kasutamise ja kontrollimise keerukamaks. "Tegelikult kasutab inimene kätt eeskätt haaramiseks – see on põhiline," ütles Lilienthal.

Üldiselt käib protees hülsi külge, mis omakorda sobitub jäsemeköndile nagu king jalale. Uuema lahendusena pannakse metallkinnitus ka otse luu külge, mistõttu pole rasket hülsiosa tarvis. Eestis selliseid lahendusi veel ei pakuta. 

Omaette kategooria moodustavad kosmeetilised proteesid, mis on esteetilised, ja lisaks enesetunde parandamisele võivad mängida olulist rolli ka keha tasakaalustamisel. "Näiteks käeamputatsiooni puhul ei ole proteesi vaja mitte ainult funktsionaalsuse tõttu, vaid ka keha tasakaalus hoidmiseks. Kosmeetilisest proteesist võib palju abi olla," ütles Lilienthal. 

Eesti oma proteesimeistrid

Proteese valmistavad Eestis mitmed firmad. Kuigi tegu on erafirmadega, on nad kõik avaliku sektori lepingupartnerid. Rootsis ülikooli lõpetanud Katrin Lilienthal on ainus kõrgharidusega ja esimene naissoost proteesimeister Eestis.

Lilienthal ei väsi kiitmast, et Eestis on proteeside saamine riigi tasandil väga hästi organiseeritud. "Meil on üks Euroopa parimaid süsteeme, meil on kihvt riik ja väga normaalne sotsiaalkindlustusamet, ametnikud kuulavad ja mõtlevad kaasa. Eestis on väga suur võimalus kõikidel, kel on vaja, proteese saada," kinnitas Lilienthal. 

Olenevalt inimese sissetulekust maksab riik proteesid kinni 90–95 protsendi ulatuses. Kuigi kallite proteeside puhul võib ka viieprotsendiline omaosalus olla suur summa, ei jää Lilienthali sõnul proteeside saamine Eestis kunagi raha taha ja abita ei jää keegi. 

Ideaalis kohtub proteesimeister patsiendiga juba enne operatsiooni, et tuleviku väljavaated läbi arutada. Pärast operatsioonihaava paranemist saab ta hakata perearsti saatekirja alusel patsiendile proteesi valmistama. 

Esiteks valmistab proteesimeister individuaalse hülsi. Selleks võtab ta kipsi jäljendi, mille põhjal vormib töökojas sobiva hülsi või kasutab uuemat otse köndile valatud hülsi tehnikat (ingl direct socket system), kus erinevalt kipsist valmib hülss kohe. 

Lisaks tellib proteesimeister välismaalt hülsi sisse pehmendava sisu ja vajaduse põhiselt põlvesõlmed, robotkäed, labajalad, vahejupid jne. 

Lõpuks valmistab proteesimeister kohapeal soovi ja võimaluse korral proteesile kosmeetilise katte, et see rohkem loomuliku jäseme moodi välja näeks.

Proteesimeister on patsiendile toeks algusest peale, õpetades, kuidas proteesi käsitseda ja pesta. Edasi suunab ta patsiendi taastusravisse. "Me käime koos patsientidega ka füsioteraapias kaasas. Kõlab naljakalt, aga võib juhtuda, et füsioterapeut üritab näiteks jalga sissepoole panna, aga kui mina selle välja keerasin, siis patsient ei saa ise midagi teha," seletas Lilienthal. 

Proteesimeister jääb patsiendi kõrvale kogu eluks. Proteese tuleb pidevalt kohandada ja parandada. Lilienthal selgitas, et amputeeritud könt muutub kogu aeg – hülsse tehakse korduvalt ümber, et need kehaga paremini sobituksid. Lisaks esineb alati loomulikku kulumist. Kuigi proteesid on ette nähtud vastu pidama seitse aastat, ei ole Lilienthal ise ühtegi nii pikalt kestnud proteesi näinud. Tema sõnul oleneb kulumine eeskätt kasutaja aktiivsusest. Keskmiselt käiakse proteesiga paranduses paari aasta tagant.

Lilienthal kutsus noori üles proteesimeistri ametit õppima. "See on ideaalne kombinatsioon meditsiinist ja inseneeriast," sõnas ta.

Eestis proteesimeistriks õppida küll ei saa, ent võimalused on olemas nii naaberriikides kui ka mujal Euroopas. Samas on Eestis proteesimeistril tegutsemiseks rohkem vabadust ja suuremad võimalused kui mujal. "Mujal pead alustama tallatugede ja ortooside tegemisest, et siis võib-olla kunagi proteeside tegemiseni jõuda. Eestis saab aga kohe proteesimeistrina tegutsema hakata," täpsustas Lilienthal. 

Puudu jääb teaduspõhisusest ja valdkondadeülesest koostööst

Katrin Lilienthal nentis, et proteesimise vallas kipub Eestis hetkel teaduslikku tausta nappima. Kuna enamik proteesimeistrid saavad suure osa oma teadmistest tänu firmadele, lähenevad nad Lilienthali sõnul probleemidele eeskätt firma ja toote vaatepunktist.

"Tegelikult peaksime lähenema probleemidele teistpidi. Kõigepealt tuleb selgeks teha, millist funktsionaalsust me tahame saavutada, ja siis selle järgi valida sobiv toode ja sobiv firma," rõhutas Lilienthal. Tema sõnul annab just ülikooliharidus oskuse tooteid kriitilise pilguga hinnata ja juurutada probleemipõhist lähenemist.

Tõsine probleem on ka kirurgide ja proteesimeistrite omavaheline vähene kommunikatsioon. "Näiteks jätab kirurg liiga pikad köndid. Kui köndid on liiga pikad, siis ei saa sinna alla midagi vetruvat panna. See tähendab, et patsiendile pole võimalik pakkuda soovitud funktsionaalsust. Funktsionaalsuse saavutamiseks peab patsient seetõttu lisalõikustel käima, mis on kurnavad nii füüsiliselt kui ka vaimselt." Teinekord jäetakse köndid jälle liiga lühikesed. "Põlv jäetakse alles, aga põlve all ei ole midagi, mille külge proteesi kinnitada," tõi proteesimeister näite.

Arvestama peab ka patsiendi üldise seisundiga. Näiteks südamehaiguste puhul ei ole proteesid alati soovituslikud, sest proteesi kandmine on kehale liiga koormav.

Kirurg, raviarst, füsioterapeut, proteesimeister, kogemusnõustaja ja vaimset tuge pakkuv isik peaksid pidevalt koostööd tegema. "Konsiilium selle üle, millised võimalused antud olukorras on, peaks toimuma iga juhtumiga. Praegu korraldatakse suuri nõupidamisi vaid keerulistes olukordades," ütles Lilienthal. Proteesimeister rõhutas, et kogu protsess, kaasaarvatud ettevalmistav treening, peaks algama juba enne amputatsiooni.  

Nii on ta võtnud oma missiooniks inimesi valdkondade üleselt rohkem kokku viia ning tõsta üldist teadlikkust amputatsioonidest ja proteesimisest. Lisaks pühendub ta amputeeritute omavahelise suhtlus-ja tugivõrgustiku arendamisele. 

Vaenulik linnapilt ja ühiskondlik hoiak

Katrin Lilienthali sõnul on mitmeid kitsaskohti ka linnaplaneerimises, mis muudab keerukaks nii proteesikandjate kui ka eakate argielu. "Kõige rohkem kardetakse kukkumist," ütles ta. Proteesiga liikumine nõuab palju energiat ja pidevat keskendumist, mistõttu võib ebatasane või lahtiste osadega pinnakate olla tõsine takistus.

Probleem on ka juurdepääs invaliiditualettidele, kuhu sageli viivad trepid. Lisaks peaksid pingid ja istmed olema stabiilsed ning varustatud käsitugedega, et kergendada püstitõusmist. Sellega ei arvestata sageli isegi tervishoiuasutustes.

Oluline on suurendada teadlikkust nii tervishoius kui ka ühiskonnas laiemalt, et amputeeritud tunneksid end aktsepteerituna. Näiteks võiks normaalseks muutuda proteesi eemaldamine töö juures või avalikus ruumis. "Ka riigile on kasulik, kui proteesikandjad saavad kodust välja tulla ja rahulikult igapäevaellu naasta," rõhutas Lilienthal.