Tallinna Ülikooli eesti keele professor Reili Argus uuris kolleegidega 10–12-aastaste Ukraina sõjapõgenikest laste eesti keele omandamist Tallinna koolides ning jälgis nende keelelist arengut aasta jooksul. Ta kõrvutas saadud andmeid Eestis püsivalt elavate peamiselt vene kodukeelega laste andmetega.

Teadusliku huvi teema vastu tekitas erakordne olukord. Ühel hetkel oli Eesti koolisüsteemis 9000 Ukraina päritolu õpilast, kes saabusid Eestisse pea korraga. Neil tuli ühtaegu kuidagi Eesti koolidesse ning hakata eesti keelt õppima. Tegemist oli justkui argielulise laboriga: keegi neist lastest ei osanud enne Eestisse saabumist eesti keelt. Selline olukord pakkus võimaluse vaadelda, kuidas toimub eesti keele kui teise keele omandamine n-ö nullist Eesti koolides.

Uuringus kasutas Arguse töörühm pildikirjelduse meetodit. Selle käigus näidatakse lapsele pilti, mis on mõeldud just keeleoskuse mõõtmiseks ja mille on joonistanud kunstnik. Antud juhul kasutasid teadlased selleks illustraator Tuulike Kivestu pilti "Suvi", mis valmis spetsiaalselt keeleoskuse uuringute jaoks.

Pildil võis näha vanaema, ema ja isa ning lapsi vees möllamas. Tooli all lebas koer ning kajakad istusid päevavarju peal. "Terve hulk objekte, mille puhul oli mõeldud, et laps saaks kasutada ainsust ja mitmust, eri värvide nimetamist, eri asukohti, näiteks peal ja taga, ning erinevaid suurusi," selgitas Argus seda, kuidas pilt oli võimalikult keelekeskselt läbi mõeldud.

Lapsel paluti rääkida, mida ta pildil näeb. "Laps, kelle keeleoskus on veel kehvake, nimetab tavaliselt esemeid, mida ta pildil näeb. Näiteks tool, ema, lind, päike, meri. Need, kes oskavad keelt juba rohkem, räägivad enamjaolt sidusa loo sellest, kes mida teeb," kirjeldas Argus.

Näiteks oli pildil vanaema, kes määris endale päikesekreemi, aga oli mossis näoga ning käsi oli juba üsna punane. Seega need, kel keeleoskus suurem, saavad rääkida ka emotsioonidest ehk huvitavamaid lugusid, mitte pelgalt objekte nimetada.

Töörühm hindas laste keeleoskust kahel aastal: 2024 ja 2025. Arguse sõnul oli keeleoskuse paranemine päris kenasti nähtav. Keskmiselt oli teiseks testimiskorraks Ukraina lastel juurde tulnud 12 sõna, kohalikel muukeelsetel lastel kuus sõna.

Kui esimesel aastal olid Ukraina lastel põhilised tegusõnad, mida nad teadsid, magama, lamama, seisma ja ujuma, siis teisel aastal lisandusid vaimseid tegevusi tähistavad sõnad. "Näiteks ütlesid nad, et ma arvan, et see on see või ma mõtlen, et ta teeb seda. Kasutati ka sõnu hüüab, päevitab, ronib ja üks laps isegi ütles tšillib," märkis Argus.

Lai tegusõnade valik on oluline seepärast, et see annab võimaluse kirjeldada mitmekülgsemalt seda, mida nad pildil nägid. "Teised lihtsalt nimetasid, et pildil oli see või teine objekt, aga neil ei olnud sõnavara, et rääkida keerulisemalt ja huvitavamalt," ütles professor.

Argus selgitas, et keelt õppima asudes on vaja esmalt selgeks saada mingi hulk objektide, olendite ja asjade nimetusi. Sinna juurde tuleb aga kohe hakata õpetama tegevusi. Tunnivaatlustel on Argus ise märganud, kuidas õpetajad keskenduvad liiga sageli ainult nimetavas käändes nimisõnadele. 

"See on mingis etapis hea, aga sinna ei tohi pidama jääda. Ruttu tuleb hakata edasi arendama keeleoskust, näiteks õppides erinevaid käändevorme. Toidusõnu näiteks ei ole eriti mõtet õppida nimetavas käändes. Mis sa ikka teed sõnaga piim, tomat. Nendest sõnadest on vaja ruttu selgeks saada osastava käände vorm, millega saab soovida ja küsida midagi ehk lauset teha. Keeleõppe puhul ongi näha, et õpitakse liiga palju sõnu, aga mitte konstruktsioone," märkis professor.

Argus tõi näite, kuidas ta sattus sõitma Pakistanist pärit taksojuhiga, kes oli läbinud eesti keele A1- ja A2-taseme kursuse. "Ta ütles, et teab eesti keeles väga palju sõnu, aga ei oska rääkida eesti keelt. Ta luges mulle ette nädalapäevi, värve, pereliikmeid, numbreid – tõesti tohutult sõnu, aga lauset moodustada ei osanud. Ma kahtlustan, et selle taga ongi see, et õpetatakse liiga vähe tegusõnu ja lause moodustamist," lausus ta.

Üks kurvavõitu järeldus

Uuringus võrdlesid teadlased kaht rühma. Esiteks Ukraina sõjapõgenikke, kes saabusid Eestisse 2022. aastal ning läksid siin esimesse klassi. Nende keeleoskust mõõdeti kolmanda klassi alguses. Teine rühm koosnes kohalikest muukeelsetest sama vanadest lastest: need olid Eestis kasvanud, enamasti vene kodukeelega lapsed. Neist kaks kolmandikku oli käinud eestikeelses lasteaias. Teadlased hindasid õpilaste sõnavara ja lausekonstruktsioone.

"Tulemus oli ausalt öeldes pisut ehmatav, sest need kaks rühma olid peaaegu võrdsed. Jah, kohalikud muukeelsed lapsed olid natuke paremad ja nad kasutasid rohkem tegusõnakonstruktsioone. Kui kasutasime statistilist analüüsi, näitas see näiteks, et sõnavaras ei ole vahe märkimisväärne. See oli ehmatus seepärast, sest eeldasime, et need lapsed, kes on käinud eestikeelses lasteaias ning on siin elanud sünnist saadik, on päris korralikult sõjapõgenike rühmast oma keeleoskuse poolest eest. Me ei leidnud aga seda," ütles ta. Seega võib tema sõnul oletada, et eesti keele õpe võib vähemalt osa lasteaedades olla kaheldava kvaliteediga.

Teaduskirjanduse põhjal on varem leitud, et põgenike keeleoskus areneb veidi kehvemini kui teiste muukeelsete sisserändajate oma, seda sageli traumakogemuste ja sotsiaalsete raskuste tõttu. Eesti uuringust see välja ei tulnud. "Aastase jälgimise põhjal me ei saa öelda, et Ukraina sõjapõgenike keeleoskus areneb kehvemini kui kohalike muukeelsete oma," märkis Argus.

Professor ütles, et nad ei tea täpselt, milles põhjus seisneb. Küll aga võib oletada, et küsimus on motivatsioonis. "Ukrainlastel võib olla motivatsiooni rohkem, nad võivad tahta sulanduda. Need, kes juba elavad siin, saavad aru, et nad saavad suurepäraselt hakkama ka ainult vene keelega. Seetõttu neil ei ole seda tunnet, et nad peavad ilmtingimata eesti keelt oskama. See on murekoht," märkis ta.

Uuringus vaatasid teadlased ka seda, kuidas mõjub keeleoskuse arengule see, kas õpitakse eraldi klassis või koos eestikeelsete lastega. Teadlased eeldasid, et ainult Ukraina lastest koosnevas klassis on keeleoskuse areng aeglasem. See aga uuringust välja ei tulnud. Samas tuleb arvestada, et valim oli väike ning eraldi klassides õppivad lapsed olid kahest Tallinna kesklinna koolist.

"Nii palju kui me vaatlusel nägime, siis nendes koolides olid klassid väikesed, umbes 14–15 õpilast, ja motivatsioon oli tugev. Koolis tegelesid keeleõppega praktiliselt kogu personal – turvamehest ja sööklatädist õpetajateni välja," ütles ta.

Professor käis ise ühes klassis koolitööd vaatlemas. Seal oli õpetaja eestikeelne ega osanud ei vene ega ukraina keelt, kuid õpetas Ukraina lapsi. "See oli väga tore ja kõik toimis. Lapsed rääkisid omavahel enamasti ukraina või vene keeles, sest neil ei olnud veel eestikeelset pagasit, aga õpetaja rääkis nendega alati eesti keeles ja lapsed rääkisid ka õpetajaga eesti keeles. Mingit muret ei olnud," kirjeldas ta.

Uuringu kõige olulisem järeldus on Arguse sõnul see, et niivõrd tähtis ei ole koolikorraldus ehk kas muukeelsed lapsed õpivad eraldi klassis või koos teistega. Hoopis rohkem loeb motivatsioon ja õpetaja, kes on klassi ees. Tema metoodiline pädevus ning suhtumine on eduka keeleõppe alus.