"Vahel tundub, et ootame oma tavakodanikelt liiga palju. Nad ei peagi teadma, miks inimesel kõht valutab. Küll aga peavad nad aru saama, kas inimene vajab viivitamatut abi või mitte," ütleb Tartu Tervishoiu Kõrgkooli nooremteadur Katre Tombu. Kuidas abivajajat, sh kliiniliselt surnud abivajajat, ära tunda ja teda vajadusel elustada, õpib Eesti inimene esmaabikoolitustel. Liiati näeb Eesti rahvastiku tervise arengukava 2020–2030 Tombu sõnul ette, et riigi elanikud peaksid oskama osutada esmaabi.

Murekoht on Tombu sõnul selles, et koolitused ei jõua kõigi elanikeni. Samuti on koolituste ülesehitus ja kvaliteet väga erinev: erineda võivad nii teooria ja praktika osa kui ka kontakt- ja veebiõppe osakaal. Samas uuendatakse esmaabi- ja elustamisjuhiseid iga viie aasta tagant. "Kui inimesed ütlevad, et läbisid esmaabikoolituse 15 aastat tagasi, on see väga suur probleem. Need teadmised on meie mõistes aegunud," selgitab nooremteadur.

Küsimus Eesti elanike elustamisoskustest ja kogemustest esmaabikoolitustega on luubi all ka tema valmimisjärgus doktoritöös. Tombul on plaanis uurida nii kiirabikaartide sisu, intervjueerida inimesi nende kogemuste teemal kui ka teha küsitlusuuring elanikkonna teadlikkuse kohta elustamisvõtetest ja valmisolekust neid rakendada.

Hiljutises stendettekandes tutvustas ta oma töö hetkeseisu. "Kogu uuring peaks ühel ajahetkel andma sisendi, et mida meie elanikud tegelikult esmaabikoolitustelt vajavad ja ootavad," sõnab ta.

Julgeda, julgeda, julgeda

Oma doktoritöös püstitas Katre Tombu mitu kontrollimist ootavat hüpoteesi. "Eeldame, et ellujäämise protsent on kõrgem siis, kui juuresolijad rakendasid elustamisvõtteid versus kui seda ei tehtud," toob ta välja. Täpsemalt huvitab teda, kas abivajaja spontaanne vereringe taastub enne haiglasse jõudmist sagedamini juhul, kui talle teha ainult südamemassaaži või kui tehakse südamemassaaži koos suust suhu hingamisega. Uuemad juhised soovitavad teha südamemassaaži koos suust suhu hingamisega, kuid väljaõppe puudumise korral võib suust suhu hingamise tegemata jätta ja teha ainult katkematut südamemassaaži. 

Teiseks oletab Tombu, et juuresolija tegevus või tegevusetus mõjutavad olulise tegurina abivajaja käekäiku. "Mida rutem me rakendame esmaseid elustamisvõtteid, seda suurem on võimalus, et spontaanne vereringe taastub enne professionaalse abi jõudmist," täpsustab ta. Seejuures on nooremteaduri hüpoteesi järgi juuresolijate poolt rakendatud elustamisvõtetest tõhusad umbes pooled.  

Veel oletab ta, et kahe aasta jooksul läbitud esmaabikoolitus seostub inimeste suurema teadlikkusega elustamisvõtetest. Parem teadlikkus võiks tähendada ka suuremat valmidust teadmisi päriselt kasutada. 

Samas eeldab Tombu, et teadlikkus AED ehk elustamisaparaadi kasutamisest on vähesem kui südamemassaažist. "Paraku näitavad varasemad teadusuuringud, et AED-aparaadid leiavad kasutust liiga harva," sedastab ta. Viimane tuleneb sageli kolmest tegurist: inimesed ei tea, kus aparaadid asuvad, neil puuduvad oskused nende kasutamiseks ja paljud inimesed usuvad ekslikult, et aparaatide kasutamine on mõeldud ainult elukutselistele tervishoiutöötajatele.

Milline võiks kõige selle taustal olla Eesti elanike tegelik teadlikkus? Ehkki enamik uuringuid ootab veel tegemist, on Tombul sellest juba nii nooremteaduri kui ka lektorina teatav aimdus. Oma töös puutub ta sageli kokku inimestega, kelle esmaabiteadmised on vananenud.

"Näiteks pidime varem enne abi kutsumist veenduma, kas inimene on teadvusel ja hingab. Alles siis helistasime häirekeskuse numbrile 112," piltlikustab ta. Värskeima ehk 2025. aasta oktoobri Euroopa Taaselustamise Nõukogu juhise järgi tuleb esmalt hinnata ainult abivajaja teadvust. Kui abistaja hinnangul esineb abivajajal teadvusehäire või teadvusetus, siis tuleb kohe kutsuda kiirabi. Alles seejärel hindab juureolija koos päästekorraldajaga hingamist.

Leidub ka põhimõtteid, mida juhistes muudetud pole. Näiteks on samaks jäänud südamemassaaži ja suust suhu hingamise suhe 30:2. Südamemassaaži sagedus on jätkuvalt 100–120 korda minutis ja südamemassaaži sügavus viis-kuus sentimeetrit. Kuna elanikkonnale suunatud juhiseid muudetakse ajas tõhusamaks, siis peaks elanike koolitamine esmaabi teemal olema Tombu sõnul regulaarne. "Sooviksin väga, et ajakohaseim teave ja viimased esmaabi osutamise põhimõtted jõuaksid elanikeni," ütleb ta.

Teisalt näeb Tombu, et inimesed ei julge abivajajat märgates aidata, sest kardavad midagi valesti või hullemaks teha. "Kui inimese süda seisab ja ta on surnud, siis ta valu ei tunne." julgustab ta lugejaid igal juhul proovima. Juhul kui tekiks olukord, kus inimene on teadvuseta ja alustada elustamist, siis võib juhtuda, et inimene ärkab üles ja teadvus taastub. "Sellisel juhul te lõpetaksite elustamise ja ootaksite kutsutud abi. Kõige hullem on see, kui me ei osuta üldse abi," seletab nooremteadur.

Julgust aidata suurendaks Tombu sõnul juba see, kui elanikkonda koolitada kliinilist surma ära tundma. Oluline on seejuures hinnata teadvust/teadvusetust ning kas abivajaja üldse hingab ja kas tema hingamine on normaalne. Kui normaalne hingamine on hääletu ja märkamatu, siis häälekas, raske, lõõtsutav, väga aeglane või korisev hingamine mitte. "Kõik ebanormaalne viitab sellele, et inimene võib olla juba surnud või tal esineb väga tõsine tervisehäire, mis eeldab igal juhul kohest abi kutsumist." sõnab nooremteadur.

Eesti elustamisaparaadid vääriksid kaardistamist

Kuidas ikkagi uusimate soovituste järgi avalikus kohas abivajajat märgates toimima peaks? Katre Tombu sõnul on juba see väga suurt võit, kui inimene hädalist märkab ja huvi tunneb. "Kui märkad, et inimesel on halb, tasub kohe juurde minna ja küsida, kas temaga on kõik korras," julgustab ta. Südameseiskumisele võib eelneda mitu silmale nähtamatut tunnust: mõnel üldine nõrkus ja jõuetus, teisel valu rinnus. 

Kui abivajaja ütleb, et tal on halb või pilt hakkab silme eest kaduma, on Tombu sõnul õige aeg kutsuda abi ja otsida lähiümbrusest AED-aparaati ning olla valmis elustamiseks. "Väga paljudes avalikes kohtades, nagu kaubanduskeskused, spordisaalid, tervishoiuasutused ja tervisekeskused, on AED aparaat olemas. Seal tasub kellelgi paluda seda otsida," osutab ta. Ühe murekohana pole aga Eestis AED-aparaatide asupaiku seni kaardistatud. Kui selline interaktiivne kaart loodaks, võiks häirekeskuse päästekorraldaja inimesi võimalusel lähima aparaadini suunata.

Juhul, kui abivajaja vajub kokku ja kõnetamisele ei vasta, tuleb nooremteaduri sõnul kohe helistada häirekeskuse numbril 112. Sealt edasi jagab päästekorraldaja juba juhiseid, kuidas inimese hingamist hinnata. "Oluline on teada, et hetkel, kui annate häirekeskusesse teada teadvuse ja hingamise puudumisest, saadetakse kiirabi kohe välja. Inimestel võib olla hirm, et nad on nii kaua telefonis rääkinud, aga tegelikult jõuab kogu info kiirabile reaalajas ekraanile sündmuskohale sõitmise ajal," täpsustab Tombu.

Kui inimene vajab südamemassaaži, tuleb telefon panna kõlari funktsioonile ja kuulata päästekorraldaja edasisi juhiseid, sh kuhu käed panna ja mis sagedusega teha südamemassaaži. Uute juhiste järgi peab abiandja panema oma käed rindkere keskele, mis omakorda ongi rinnakuplaadi alumise poole keskmine osa. "Hea oleks paksud riided eest ära võtta nii palju kui võimalik, aga õhuke särk võib jääda," märgib nooremteadur. Südamemassaažil on oluline, et elustaja käed ei kaota abivajaja rindkerega kontakti.

"Kui tuuakse AED-aparaat, peab südamemassaaž jätkuma kuni aparaadi pealepanemiseni," juhendab Tombu. Aparaat ise teeb kasutaja elu lihtsaks: kaane avamise hetkest juhendab see kasutajat, kuhu labad panna. Samuti hindab AED ise abivajaja südamerütmi, öeldes ette, millal anda elektrišokk ja millal mitte. 

"Kui šokk on näidustatud, siis laeb aparaat end ja käsib juuresolijal šoki anda, st et aparaat ei anna seda ise. Sel ajal peab abiandja olema väga hoolikas ja veenduma, et inimest ei puuduta mitte keegi," sõnab nooremteadur. Elustamist juhendab aparaat kaheminutiliste tsüklitena, st iga kahe minuti tagant hindab aparaat abivajaja südamerütmi ja annab vastavalt sellele juhised.

"Kui te pole avalikus kohas ainus abistaja, kutsuge alati keegi appi. Koos tehes saab südamemassaaži jagada: kui üks abiandja väsib, jätkab teine," soovitab Tombu veel. Abivajajale tuleb põlvedega minna võimalikult lähedale rindkere küljele, et abiandja rindkere jääks abivajaja kohale. 

Käed peavad südamemassaaži ajal olema Tombu sõnul küünarnukist täiesti sirged, et jõud rakenduks otse alla. Kõveraks vajunud käed viitavad, et jõud on otsas ja keegi teine võiks südamemassaažiga jätkata. "Usun et iga inimene on võimeline osutama elupäästvat abi ning julgustan märkama abivajajat ja kasutama AED aparaati, mis juhendab teid elustamise ajal ning on mõeldud kasutamiseks kõigile. Vaja on eelkõige julgust tegutseda," tõdeb nooremteadur.

Katre Tombu esines stendiettekandega "Juuresolijate elustamine haiglavälise südameseiskuse korral Eestis 2020–2024: rakendamine, elanikkonna teadlikkust ja valmisolekut mõjutavad tegurid" TÜ meditsiiniteaduste valdkonna teadmussiirde doktorantuuri töötoas 3. märtsil.