Hülgeuurijad ei lennuta droone mitte ainult hallhüljeste arvu määramiseks, vaid tegelikult tehakse sääraste lendudega ka hüljestest nii-öelda passipilte.

"See fotoidee või fotodelt äratundmise mõte on nagu kodakondsuse andmine. Me proovime ka nii teha, et meie andmebaasid muutuksid rahvusvaheliselt kättesaadavaks, et ümber Läänemere igal pool, kus hülgeid pildistatakse, oleks võimalik seal andmebaasis otsinguid teha selle järgi, et kas seda looma on ka mujal nähtud. Tehnilised võimalused on nii võimsad juba, et tuhandete ja kümnete tuhandete piltide võrdlemine arvutite sees võtab ainult mõned tunnid aega. Vanasti pidi silmaga võrdlema ja see oli väga suur töö," ütles hülgeuurija Mart Jüssi.

Kaasaegne tehnoloogia ja arvutite võimekus on arenenud aga nii kaugele, et hülgeid on võimalik ka õhust kaaluda.

"Drooni pealt on täna võimalik määrata juba hülgepoja kaalu. Umbes sama, kui läheks kaks meest, kaasas rippkaal, kott ja seejärel natuke võimlemist. Drooni pealt saame kaaluda ära terve saaretäie hülgeid ühe ülelennuga. See on väga põnev, sest me saame aru, kuidas neil läheb üldiselt ja kuidas nende emadel läheb. Poja suurus sõltub ikkagi sellest, kui palju emal talle anda oli," lausus Jüssi.

Tänavune talv on hüljestele olnud hea, sest poegimiseks vajalikku jääd on jagunud igasse Läänemere kanti, kuid Taani hülged peavad ikkagi Saaremaa piirkonda poegimiseks tee ette võtma. Hülgeuurijatele jaoks vajab see veel uurimist, kas emahüljest tuleb sellele pikale teekonnale saatma ka tugevam pool.

"Emahülgeid on võimalik ära tunda. Nad on natuke nagu musta-valgekirju lehmatõug - neil on need lapid peal, mida siis arvuti oskab ära tunda. Me saame täiesti aru, kes ta on, sest need lapid elu jooksul ei muutu - natuke nagu sõrmejäljed. Võin isegi vaikselt lekitada teavet, et siin Saaremaa läänerannikul oleme näinud vähemalt 33 emahüljest samal kohal, kus nad olid eelmisel aastal," sõnas hülgeuurija.

Teadlased pööravad aga tähelepanu, et vahetevahel võivad hüljeste seljast olla seadeldised lahti tulnud, mille tänu saab uurida merd. Kui keegi rannast säärase seadme, siis teaduse nimel oleksid uurijad selle leiust teatamise üle väga tänulikud.

"See kinnitatakse liimiga hülge seljale ja nende kontaktide kaudu saab teada merevee soolsuse, temperatuuri ja vee sügavuse. See on selline riist, mis võimaldab hülgele järgi minna kõige sügavamatesse mere sügavustesse ja viibida seal täpselt nii kaua, kuni tema seal on," selgitas Jüssi.