Anthropicu tegevjuht Dario Amodei võrdles paari nädala eest tarkvaraarendajaid kentauridega – mütoloogiliste poolinimeste, poolhobustega. Tema näites moodustas mitteinimese poole ekraaniga masin. Amodei kasutas müütilise tegelaskuju metafoori, et iseloomustada üleminekufaasi, milles inimene ja masin eraldi on väetimad kui üheskoos. Sestap saavutatakse tänapäeval vähemalt tarkvara vallas hübriidses koostöös enamat kui pelgalt inimestena.

Inimeste võimetel on aga võrdlemisi selged piirid. Need on enamasti saavutatud, samas kui masin areneb suurte hüpetega, seda eriti tarkvara arendamise vallas, kus leiab aset positiivne tagasiside, milles edu võimendab edu.

Inimloomusele ongi omane avalikult silmi pööritada ja tõrjuvat hoiakut teeselda, samal ajal kui omaette tegutsedes tehakse ikka risti vastupidi. Teise nurga alt vaadates näeme vääramatut protsessi, mida me ei suuda peatada, ehkki peame end endiselt olukorra peremeheks ja imetleme salamisi omaenda ületamatut intellekti.

Meile meeldib uskuda, et inimesed on erakordselt intelligentsed ja meie aju esindab ületamatut tipptaset. Kui oleme nii nutikad, peaks olema kerge mõista, miks see paika ei pea.

Evolutsioon optimeerib ellujäämist ja paljunemist, mitte intellekti. Kõik muu on neid eesmärke teenindavad omadused, sealhulgas taiplikkus, nälja ja haiguste talumine jne. Võimalik, et meie immuunsüsteem, s.o nakkuskindlus, on evolutsiooni käigus aju võimekusest enam arenenud.

Esivanemate ressursid eluspüsimiseks olid napid. Inimkonna ajaloos oli elu pidevas ohus. Haigused, vigastused, kiskjad, nälg ja vägivald kindlustasid, et paljud esivanemad ei jõudnud täiskasvanuikka. Sellises halastamatus keskkonnas puudus võimalus paarkümmend aastat kestvaks aju materiaalseks kasvatamiseks ja talitluslikuks arendamiseks. Aeglane küpsemine tähendas riski surra enne, kui jõuti ise järgmise põlve sünnitamiseni. Suure ja geniaalse aju tagavad geenid oleks sellega populatsioonist kadunud. Pikk lapsepõlv olnuks teistelt saadava kaitse, toidu ja muude sotsiaalsete vajaduste tõttu ka kulukas.

Evolutsioon saavutas tasakaalu ja sundis aju suhteliselt kiiresti arenema, et lahendada vahetuid ellujäämisprobleeme jahipidamisest algelise sotsiaalse koostööni. Samal ajal puudus vajadus ja ka ressurss, mis võimaldanuks ajul areneda piisavalt suureks, et maksimeerida abstraktse mõtlemise võimeid. Inimese lapsepõlv ja noorukiiga on teiste liikidega võrreldes niigi pikad ning noored pole sel ajal veel kuigi targad. Pikem lapsepõlv oleks karmis keskkonnas ellujäämisšansse drastiliselt vähendanud.

Seega pole mingit alust arvata, nagu oleksime jõudnud oma intellektilaeni. Õigem on tõdeda, et meie praegune aju on meile energeetiliselt lihtsalt maksimaalselt taskukohane. Ühtlasi ei saa väita, et intellekti arendamine oleks väga keeruline ülesanne. Meie praegune nutikus arenes välja kitsastes tingimustes ja lühikese evolutsioonilise ajaga. Sestap on igati loogiline eeldada, et intellekti on võimalik veel märkimisväärselt edasi arendada.

Kui see on tõsi, pole tehisintellekti kiire areng tõend meie üleolekust, vaid meie võimete piirist. See, mida me ehitame, on midagi, milleks me ise kunagi täielikult saada ei suudaks. Dario Amodei ennustas, et algtaseme valgekraeliste, s.o intellekti töös rakendavate inimeste tööpõllu kadu pole teoreetiline, vaid "leiab aset väikeste ühekohaliste aastate jooksul".

Siit on kohane hüpata teise, hoopiski kaugemasse, aga sama mõtet toetava sõnavõtuni. Paavst Leo XIV kutsus Vatikanis toimunud kohtumisel preestreid üles kasutama jutluste kirjutamiseks oma mõistust, mitte tehisintellekti. Kirikujuht rõhutas, et kogukonna juhtimine eeldab selle tundmist ja vaimset tööd, mitte refleksiooni tellimist alltöövõtjalt nimega ChatGPT. Sellest võib välja lugeda, et sarnaselt koolides ja ülikoolides õppurite eest tehtavale tööle ei suuda ka viirukisuits tehisintellekti kasutusele piire seada.

Kolmas lugu pärineb juba kodust. Hiljuti avaldatud uuringusse oli muude maade kõrval kaasatud ka Eesti. Ülevaade kajastas täiskasvanud elanikkonna suhtumist ChatGPT-sse vaimse tervise nõustaja, arsti, õpetaja ja sõbra rollis. Eestis näeb umbes pool täiskasvanud vastanutes seda nii vaimse tervise nõustaja kui ka sõbra rollis. Umbes kolmandiku jaoks sobiks ChatGPT õpetajaks ja sama paljudele ka arstiks.

Käimas pole võistlus, mida tehisintellekt püüab jõuga võita. See on meie endi eelistustes toimuv nihe. Kentauride ajastu ei saabu, vaid see on käes. Küsimus pole enam ka selles, kas või kes teeb masinatega koostööd. Pigem peab küsima, millised osad tahame jätta täiustamata.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".