Enamikule on propaganda vähemalt sõnana tuttav ja paljudele ka sisuliselt arusaadav kuni teatud piirini. Propagandat on alati olnud raske defineerida, kuid seda on lihtne ära tunda. Lihtsamalt öeldes tähendab see sisuliselt ulatuslikult korraldatud veenmist.

Olgu need valitsejad, sotsiaalsed liikumised või ettevõtted, neid kõiki ühendab soov kujundada neile vajalike inimeste arusaami sellest, kuidas mõista olevikku ja millisena kujutavad nad ette tulevikku. Vähemalt ühe definitsiooni järgi iseloomustataksegi propagandat kui "tuleviku kujutamist praeguste võitjate poolt". Homset raamiv narratiiv õigustab tänase võimu jätkamist.

Möödunud, 20. sajandil olid võitjateks rahvusriigid ja poliitilised ideoloogiad. Neist aegadest käibki propagandaga kaasas geopoliitilise võitluse maik. Praeguseks on võim osaliselt siirdunud üle piiride, suurte IT-ettevõtete kätte, kelle nägemus tulevikust on digitaliseeritult sujuv ja algoritmiliselt juhitud mugavustega reaalsus.

Võrdlemisi mehhaanilise käsitluse propagandast pakkus suhtekorralduse pioneer Edward Bernays, kes iseloomustas seda nõusoleku inseneritööna. Propaganda ei pea olema ülalt suunatud sund. Uuemal ajal ei püütagi võõraid ideid inimeste pähe suruda, vaid neid püütakse inimeste abiga valideerida.

Keerulist maailma kujutatakse lihtsustatud selgitustes, milles pakutakse kodanikele kuuluvus- ja õiglustunnet. Propaganda ei pea tuginema valedele. Tõhus mõju saavutatakse tõde ja emotsioone segades ning mängides rõhuasetustega. Inimesi ei püüta otseselt veenda milleski täiesti uues, vaid nende olemasolevaid uskumusi tugevdades kujundatakse arusaam, et nad seda kõike ise soovisidki. Propaganda loob illusiooni, mille inimesed meeleldi enda ümber mässivad, et tunda end turvaliselt.

Siiani vajas propagandistliku illusiooni loomine suurt hulka inimesi, õigeks peetavat valest kaitsvat bürokraatiat ja sõnumite sisu tuunivaid suhtekorraldajaid. Propaganda otsis tõhususe kergitamiseks alati abi tehnoloogiast. Trükipressid paljundasid lendlehti, aga neid pidi lugema.

Peagi täitus kuuldav tajuruum raadiosõnumitega. Seejärel muutis televisioon poliitika avalikuks teatriks. Sotsiaalmeedia tõhustas kogu protsessi ning pakkus varasemalt vaid infoministeeriumidele reserveeritud teleplatvormi igale vähegi motiveeritud suunamudijale.

Arusaadavalt on järg tehisintellekti rakendamise käes. TI tööriistad oskavad koostada argumente, lihvida loosungeid ja genereerida samast sõnumist erinevaid sihtgruppe veenvaid variatsioone. Hübriidses koostöös muutus inimeste huve esindav propaganda kiiremaks, odavamaks ja viljakamaks. Ent neid niite tõmbasid ikkagi inimesed.

Värskest uuringust selgub, et viimane eeldus ei pruugi enam kehtida. Teadlased näitasid, kuidas väike rühm TI-agente koordineeris ilma inimeste otsese juhendamiseta sotsiaalmeediasse paisatavate sõnumite avaldamist ja vormis seal kunstlikult loodud konsensust. Agendid suhtlesid omavahel, tugevdasid jagatud narratiive ja kohandasid suhtlustooni vastavalt erinevatele sihtrühmadele.

Vahest vilksatab kellegi mõtetes, et nii see kõik algab. Nii need masinad inimeste maailma vallutavadki. Jäägu idee toitma põnevusnälga, isegi kui tõde asub teistsuguses reaalsuses. Küll aga seab tähelepanek kahtluse alla lohutava idee TI-st kui pelgast passiivsest tööriistast.

Paistab üha usutavamana, et TI-l on tulevikku suunatud eelistused ja see on võimeline nende saavutamiseks iseseisvalt tegutsema. Selles eksperimendis vormus algoritmidest intellektide koostöös ühine eesmärk ja selle saavutamiseks algas paindlik tegutsemine. TI-agendid suhtlesid inimestega paindlike propagandistidena, et saavutada omi eesmärke.

Seni ainult tööriistaks peetute ja end inimeseks pidavate agentide vaheline piir hägustub. Inimeste puhul võimendub alatus. Võib olla kindel, et peagi kogeme juba TI korraldatud propagandistlikke veenmiskampaaniaid. TI abiga on võimalik korraldada kampaaniaid sellises ulatuses ja kiirusega, millega ei suudaks võistelda ükski inimeste organisatsioon, sõltumata selle suurusest.
Mis võiks olla kampaania sisuks? Kes selle telliks?

Ilmselt oleme me need ise. Inimesi ei huvita, mis seab nende maailmavaate kahtluse alla. Nad otsivad kinnitusi, kindlustunnet ja narratiive, mis muudavad maailma neile talutavamaks. Sotsiaalmeedia seda juba teeb. See premeerib publikule meeldivat sisu ega püüa kellelegi vastanduda. Sellises keskkonnas ei pea propagandat inimestele peale suruma. See peab olema lihtsalt kättesaadav.

Siin tuleb esile TI tugevus. TI ei kavanda inimühiskonna vaenulikku ülevõtmist, vaid kaasab nad lohutavatesse ja julgustavatesse lugudesse, mis õigustavad TI võimu jätkumist. See ei hakka kedagi veenma, vaid pakub seda ja täpselt sellises vormis, mis meile meeldib. Propaganda kasvulavaks on alati inimliku uudishimu põuas tardunud illusoorne jalgealune. Kui see peaks tõeks osutuma, pole enam küsimus, kas jätkame TI premeerimist.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".