Euroopa noori videomängusõpru tabas ootamatu üllatus. Üleeuroopaline kõiksuguste mängude vallas korda valvav amet (PEGI) otsustas nn saagikaste sisaldavatele arvutimängudele seada vanusepiirangu. Saagikast, inglise keeles loot box sisaldab ostetavaid auhindu. Mängust sõltuvalt kõlbab ostutehinguteks virtuaalne või päris raha. Saagikastidega mängud saavad alates suvest PEGI-16 reitingu ja mõned neist võivad nihkuda isegi PEGI-18 sobivasse reitingusse.

Otsuse taga on kolm aastat kestnud, umbes 40 000 osalejaga uuring, milles leiti murettekitav kattuvus saagikaste sisaldavate mängude mängimise ja hasartmängusõltuvuse vahel. Umbes pooltel saagikaste sisaldavate mängude mängijad esines risk hasartmängusõltuvuse tekkimiseks.

Sestap tundub otsus oodatud ja õigustatud. Saagikastid hägustavad piiri mängu mängimise ja täiskasvanuid räsiva tõsise käitumishäire vahel. Kunagi tundus ilmselge, et lastele mõeldud mängudes on olulised mitmesuguste oskuste ja kujutlusvõime areng. Hasartmängude olemuseks on hoopis midagi muud. Kuna viimaseid peeti heaolu ohuks, allutati hasartmängud regulatsioonidele ja seati juurdepääsupiiranguid.

Saagikastidega mängud asuvad ebamugaval vahemaastikul. Ühest küljest sisaldavad need traditsioonilisi oskuspõhiseid mänguelemente. Ent nende seas peidavad end kasiinolaadsed rahalise panustega seotud juhusest tingitud põnevust pakkuvad elemendid. Selliste mänguelementide taustal toimib ootamatult võimas mehhanism.

Saagikastile panustades ei osta mängur mängueset, vaid alateadvuse juhitud protsess ostab ootusärevust. Rangelt võttes ostetakse dopamiinidoosi, kuna see on võrreldes mõne virtuaalse mänguvahendiga kehale reaalne kogemus.

Mänguloojad ei tegele heategevuse, vaid ettevõtlusega. Nad valivad hoolikalt, millega äratada kliendis vajadust teenust korduvalt kasutada. Teades, kuidas hasartmängusõltuvus kujuneb, on põhjust muretseda. Aju kunstlik pideva elevusega stimuleerimine võib kergesti viia selleni, et uue nn doosi või preemia otsimisest saab inimesele ohtlik kinnisidee. Lubadus ahvatlevast tasust koos närvikõdi tekitava teadmatusega on just see hasartmängude konks, mille õnge on läinud lugematul hulgal täiskasvanuid. Sellega on nad rikkunud nii enda kui ka lähikondlaste elu.

Kahtlaselt lihtne on panna süü ja vastutus mängu valmistajatele. Probleem on ühiskonnas sügavamal. Heites pilgu mängude maailmast väljapoole, on ilmne, et inimestel on kaasaegses ühiskonnas üha keerulisem orienteeruda. Pole reaalne, et laps või isegi täiskasvanu mõistab lõpuni psühholoogide, disainerite ja äristrateegide kujundatud heaolu pakkuvate teenuste mehhanisme.

Loomuliku tulemina sünnitavad ühiskondlikud organisatsioonid elanikkonda kaitsma mõeldud vanusepiiranguid, hoiatusi ja mitmesuguseid reegleid. Ühiskonnana püüame alateadlikult tasandada kahte suurt vastuolu: esiteks lõhet ihaldatud preemia ja selle tegeliku hinna vahel ning teiseks ebakõla meie aju piiratud võimekuse ja maailma keeruliste süsteemide vahel.

Kes soovib, võib kõike seda nimetada arengu hinnaks või paradoksiks. Ühiskonnale heaolu loovate toodete ja teenuste arenedes kujuneb arusaam elukeskkonnast suhteliselt aeglasemalt. Tasahilju, kuid järjekindlalt kannatab elanike võime langetada iseseisvaid kasulikke otsuseid, mille tulemusel siirdub vastutus väljapoole, s.o institutsioonidele ja reeglistikele.

Heaolu suurendamise nimel konkureerivad ettevõtted tegutsevad teistsuguse loogika alusel. Nad peavad oma loodut müüma. Klientide võitmine ja hoidmine on nende tulu. Kui saagikastidega saab kliendi käest rohkem raha, siis neid ka kasutatakse. Turu olemus on optimaalne nõudlus, mitte ühiskondliku kahju reguleerimine. Käärid ettevõtluse kasvuvajaduse ja elanikkonna kaitsmisvajaduse vahel suurenevad. Lihtne kodanik seisab nende vahel, saamata aru kummagi jõu rollist tema elus.

Saagikastiga mängudele seatud reeglid ei kajasta toimiva lahenduse leidmist, vaid lootusetust. Mängukarbile kirjutatud vanusepiirangud ei saa end ise jõustada. PEGI-16 või PEGI-18 märgis ei takista alaealistel neid mänge mängimast. Nemad ei saa probleemist aru ja enamik nende vanematest ei tea midagi mängude reitingutest, sest nad ise neid ei mängi. Pealegi pole neil aega ega jaksu kõigest aru saada.

Loodetud meetme tõhusus sõltub lõppkokkuvõttes millestki palju inimlikumast ehk sellest, kui tõsiselt suhtuvad laste mängudesse nende vanemad. Ühiskonna arengutaset ei iseloomusta selle kirjapandud seadused, vaid liikmete suutlikkus tagada, et kasud ületavad kahjusid.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".