Aastal 1992 avaldas Liverpooli Ülikooli teadlane Richard Pentall teadusajakirjas Journal of Medical Ethics artikli, mille kohaselt tuleks õnnelikkus klassifitseerida psühhiaatriliseks häireks ning kanda diagnostilisse nomenklatuuri nime all: "Oluline afektiivne meeleoluhäire, meeldivat tüüpi".

Teadlane jõudis antud järelduseni analüüsides põhjalikult teaduskirjandust. Sellest ilmnes, et õnnelikkust esineb statistiliselt harva, see koosneb eristatavate sümptomite kogumist, õnnelikkusega kaasnevad mitmed kognitiivsed kõrvalekalded ja ilmselt peegeldub selles kesknärvisüsteemi ebanormaalne talitlus. Autor tunnistas, et tema arutluskäigu vastu on võimalik esitada vaid üks vastuväide: õnne ei peeta negatiivseks. Ta lükkas antiteesi tagasi kui teaduslikult ebaolulise.

Tunnistan, et kogesin seda afektiivset häiret, kui lugesin BBC artiklit, milles kajastati juhtmega kõrvaklappide tagasitulekut. Elasin aastaid hinge urgitseva sotsiaalse isolatsiooni loodud pinge all. Mitte et keegi oleks sundinud juhtmega kõrvaklappe kasutama, vaid sellepärast, et ma seda ise tahtsin. Raske on seletada seda peent alandust, kui võtad kotist juhtmepuntras kõrvaklapid, samal ajal kui teised avavad elegantse karbikese ja kutsuvad siis kõrvale koputades esile teadmata allikast saabuva heli.

Kummaline on ka tunne, kui tead, et juhtmega kõrvaklapid on peaaegu igas praktilises mõttes paremad. Nende heli on kvaliteetsem. Puudub akude tühjenemise mure. Juhtmed tagavad, et need ei kuku just kõige halvimal võimalikul hetkel kõrvast, et kaduda rongiistme all avanevasse paralleelsesse universumi. Neile pole vaja koputada ega pea neid siluma, et dešifreerida, milline nähtamatu žest vastab "pausile" või kerib audioraamatu juttu natuke tagasi.

Ometi olid juhtmega kõrvaklapid kümme aastat sotsiaalselt surnud. Mitte tehnoloogilistel põhjustel, vaid lihtsalt seetõttu, et need polnud enam moodsad.

Selline on progressi käekiri, millega koostatakse ajalugu. Trende kujundav Apple eemaldas umbes kümne aasta eest telefonidelt kõrvaklapipesa. Peagi järgnesid kõik teised gigandid. Pistikupesa ei teinud kellelegi halba. See lihtsalt ei sobinud tulevikuvisiooni ega ka äriplaaniga. Traadivabad kõrvaklapid on tehniliselt keerukamad, müües kallimad ja neid peab sagedamini uuendama Pistiku kaotamisega muudeti elu veidi ebamugavaks, et uus lahendus tunduks vältimatu. Kadus juhe, saabus aku ja muutus rituaal.

Tasahilju kohaneti. Treeniti kõrvaklappide laadimist. Harjuti üle elama nende kaotamisi. Kõik sarnanes hamstri pidamisele, teades, et see sureb järgmisel aastal nagunii. Kui aga midagi kõigil on, ei tundu ka ebamugav mõte kuigi koormav. Vastu saadi ju midagi positiivset. Esteetika ja tõhususe kombinatsioonis oli vähem nähtavat segadust ja rohkem tehnoloogilist elegantsi. Ent lisandus veel midagi: hakkasime lahendama probleeme, mida varem polnud.

BBC artiklis tõdetakse, et juhtmega kõrvaklappide müük püstitab rekordeid. Põhjuseks pole pelk pragmaatiline ärkamine, et juhtmega klapid pakuvad vähema raha eest paremat heli. Alanud liikumist kannustavad tegurid sarnanevad neid väljatõrjunud traadivabade kõrvaklappide omadele. Juhtmega kõrvaklapid on uus kultuuritrend. Midagi enamat nostalgiast ja palju rohkem kantuna vaikselt küdenud tehnoloogilise sunni vastasest protestist. Vahet pole, olgu põhjused praktilised, poliitilised või esteetilised,üks on selge: juhtmega kõrvaklapid on tagasi. Põhjust on tunda rõõmu.

Lisaks pakub lisaks võimaluse mõelda hetkeks progressi ja tarkuse suhetele. Inimesi kiputakse jagama progressiivideks ja konservatiivideks. Justkui oleks edasi- või tagasiliikumine ainsad võimalused. Omamoodi trepineedus, millel kõigi silmade all kuvandub edumeelne liikumine üles või allaandjate laskumine alla. Tegelik elu on segasem, selles on suunavahetust võimaldavaid platvorme ja koridore, mida pidi jõutakse algusesse tagasi, et kohtuda seal kaduma läinud või ekslikult hüljatud asjadega.

Juhe kõrvaklapi küljes ei signaliseeri intellekti. See ei optimeeri kuulamisharjumusi ega vaja koordineeritud koostööd. See ei müü sunnitud keerukust, et kaubelda hiljem tekitatud keerukuse lahendustega. See lihtsalt ühendab heliallika kõrvadega: tagasihoidlikult ja ausalt. Nii hästi, et ajab hulluks.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".