Koolibrid ja mesilased joovad iga päev alkoholi
Kui mesilane või koolibri lendab õielt õiele ja naudib nektarit, siis võib ta sisse juua ka üsna olulise koguse alkoholi.
Ameerika teadlaste värskest uuringust ilmneb, et õienektar ei ole niisama suhkruvesi, vaid tihtilugu ka alkohoolne jook. Tõenäoliselt toodavad seda alkoholi suhkrut kääritavad pärmiseened.
Robert Dudley Berkeley California Ülikoolist ja ta kolleegid mõõtsid etanooli taset 29 taimeliigi õienektaris. Selgus, et 26 liigi puhul neist õnnestus seda joovastavat ainet leida vähemalt ühest proovist.
Enamasti oli kogus küll väga väike, kuid kui arvestada, kui palju tolmeldajad putukad või linnud iga päev nektarit tarbivad, siis võivad nad õhtuks olla saanud päris paraja koguse alkoholi.
Koolibrid näiteks joovad nektarit iga päev poole kuni pooleteise kehakaalu ulatuses. Teadlased arvutasid välja, et Põhja-Ameerika läänerannikul elutsev roosapea-koolibri tarbib etanooli keskmiselt 0,2 grammi kehakaalu kilogrammi kohta päevas. Inimese puhul vastaks see kogus umbes ühele alkohoolsele joogile päevas.
Mesilased ja koolibrid ei näita aga hoolimata igapäevasest alkoholitarbimisest millegagi välja, et nad joobes oleksid. Teadlaste sõnul on koolibrite ainevahetus nii kiire, et pikkamisi tarbitav alkohol neil verre lihtsalt ei kogune.
Samas võib alkohol teadlaste arvates koolibrite käitumist siiski mingit moodi mõjutada, nii nagu võivad seda mõjutada ka muud nektaris sisalduda võivad ained, sealhulgas näiteks nikotiin ja kofeiin.
Samad teadlased avastasid ühes varem tehtud uuringus, et koolibrid joovad alkoholiga suhkruvett hea meelega senikaua, kuni alkoholisisaldus ei ületa ühte protsenti, sealt edasi aga jätavad nad vee pigem joomata.
Veel ühes varem tehtud uuringus on selgunud, et koolibrite, sealhulgas roosapea-koolibri sulgedes leidub etanooli ainevahetuse kõrvalsaadust etüülglükuroniidi. See tõendab koolibrite alkoholitarbimist ja osutab, et nad töötlevad seda ainet üsna samamoodi kui imetajad.
Dudley ja kaasautorid kirjutavad uuringust ajakirjas Royal Society Open Science.




















