Kuna oleme kiirel ajastul harjunud peamiselt olukordadele reageerima, jääb tervikpilt tähelepanuta. Mõnikord öeldakse, et me ei näe puude taga metsa. Mets tärkab, kui puid tuleb juurde.

Märkamistega juhtub midagi sarnast: mõned eraldiseisvad nähtused hakkavad paistma osana tervikust. Erandid hakkavad kogunedes kirjeldama reeglit.

Ideaalses maailmas võiks ju ülim eesmärk olla see, kui avastatakse midagi, mis päriselt töötab. Investorid rõõmustavad. Ajakirjandus kirjeldab ilusat tulevikku, mis vajub vaiksesse unustusse, kuni kõik ilus kaob ja unustatakse. Mitte sellepärast, et teadlaste idee osutus valeks, vaid sellepärast, et see õnnestus vägagi hästi.

Vaadakem konkreetset, elu ja surmaga seotud näidet. Antibiootikumresistentsus tapab igal aastal kogu maailmas umbes 1,27 miljonit inimest. Pakitsev vajadus ja isiklik soov probleemile lahendus leida on viinud mitme väga paljutõotava uue antibiootikumi avastamiseni. Seega on olemas teaduslik edu. Kuidas aga on lugu uute ravimitega?

Neid ei ole. Põhjus seisneb majandusloogikas. Säilitamaks tõhusust ja vältimaks resistentsuse teket peab kasutama uusi antibiootikume säästlikult. Majanduskeelde panduna on nende käive tagasihoidlik ja tulusus madal.

Suurte ravimitootjate jaoks pole see äri mõistlik ja nad on antibiootikumide arendamisest suuresti loobunud. Seda proovinud väiksemad ettevõtted lõpetavad tihti pankrotis. Turule ei piisa vaid sellest, et suudetakse elusid päästa. Ettevõtlus nõuab püsivat tulu ja just äsja optimismi toitnud edu muutub oma kõige puhtamas vormis ühiskonnale sobimatuks. Pisarad ei aita. Andke raha!

Nagu lubatud, võib näide paista ühele valdkonnale iseloomuliku hädana. Miks sellest siin rääkida? See ei ole aga ühe valdkonna probleem. Tärkamas on muster, mida näeb järjest sagedamini. OpenAI teatas äsja otsusest sulgeda videote loomise tööriist Sora ja lõpetada miljardi dollari suurune tehing Disneyga.

Aastal 2024 avalikkusele tutvustatud Sora oli hämmastavalt võimekas. Piisas mõnest lihtsast käsust, et luua realistlikke, filmilikke videoid. Positiivne elevus levis üle maailma. Sama juhtus probleemidega. Peagi hakati platvormi kuritarvitama: selle abil toodeti libainfot, varastati autoriõigusega kaitstud materjale ja loodi inimestest nende nõusolekuta sisu. Sora suurimast tugevusest sai ka selle suurim puudus. Sora allakäigu põhjus polnud see, et platvorm ei töötanud.. Vastupidi, see töötas liigagi hästi.

Suurt pilti vaadates hakkab ilmnema, et isegi kõige muljetavaldavamad tehnoloogilised saavutused võivad muutuda ühiskonnale liiga kulukaks, sest me pole harjunud nii heade asjade tegeliku hinnaga. Kulud on rahalised, sotsiaalsed ja poliitilised. Inimesed on harjunud, et keegi peab teiste rõõmust kasu saama.

Sora puhul püüti lahendust leida. Leping Disneyga pidi lahendama vähemalt selle kõige kulukama murekoha. Suure intellektuaalomandi portfelli omanikuga saavutatud koostöölepe paistis tunneli lõpus särava valgusena. Sora kliendid said loa kasutada tuntud tegelaskujusid. Nad said mängida oma fantaasiatega ja luua uut loomingut. Disney saanuks raha ja vahest isegi positiivset tuntust. Paralleelselt valjenesid aga hoiatavad hääled, et TI tõrjub Hollywoodist inimloomingu.

Kui alguses mõlgutavad inimesed optimistlikult ühe või teise idee realiseerumise võimalikkusest, siis viimase teostudes nad ehmatavad ja küsivad, kas seda peaks ikka tegema ja kes saab kasu. Nii uute antibiootikumide kui ka tehisintellekti loodud videote puhul pole peamine takistus mitte tehnilise lahenduse leidmine, vaid see, kuidas uus tehnoloogia meie ühiskonda sobitub. Inimesed, kui allegoorilised puud oleks rõõmsad, aga metsaga need lahendused ei sobi.

Tehisintellekti abiga hoogustunud tehnoloogia pakub probleemidele lahendusi kiiremini, kui suudavad turud kohaneda. Antibiootikumide hädaks on ülekasutus. Videote puhul on selleks väärkasutus. Mõlemal juhul peab nentima, mida tõhusam on lahendus, seda raskem on neid ühiskonda lõimida.

Meile meeldib uskuda intellekti võitu. Et progressi juhib nutikus, st tarkusega suudame lahendada ükskõik mida. Paraku hakkab koitma, et sel teel osutub piiravaks teguriks meie saavutatud kollektiivi suutlikkus võtta uus vastu oma ökosüsteemi. See on justkui uus võõrliik, mis puid otseselt ei kahjusta, kuid rikub kogu metsa loomuliku tasakaalu.

OpenAI kavatseb vabanenud intellektuaalse ressursi paigutada robotite arendamisse. Pole raske oletada, mis juhtub. Kui robotid osutuvad sama edukaks kui uued antibiootikumid või Sora, saame uuesti kinnitust, et probleemiks pole meie oskus neid luua. Küsimus on, kas me suudame nendega koos elada.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".