Praegu soovitab Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) hoiduda viljatusravis enne spermaproovi andmist seemnepurskest kaks kuni seitse päeva. Uued tulemused annavad arstidele põhjust aastakümneid muutumatuna püsinud soovitusi muuta. Uuringu autori ja Oxfordi Ülikooli bioloogi Krish Sanghvi sõnul soovitab töörühm arstidel ja paaridel uuesti läbi mõelda, kas pikk ooteaeg on alati kasulik, sest see halvendab sperma kvaliteeti, vahendab The Guardian.

Kaks kuni seitse päeva

Sperma vananemine on paratamatu bioloogiline protsess ja vaevab sarnaselt inimesele ka loomi. Uue uuringu autorid analüüsisid nüüd 115 inimuuringut ja 56 loomuuringut, mis hõlmasid ühtekokku 30 loomaliiki. Kuna küpsed seemnerakud on väga aktiivsed, aga neil napib energiavarusid, saavad need kehas oma n-ö tähetundi oodates kergesti kahjustada.

WHO praeguse juhise järgi tuleks nädal aega seemnepurskest hoiduda, et koguda analüüsiks võimalikult palju seemnerakke. Bioloogiliselt vähendab see reegel aga sperma kvantiteedi arvelt selle kvaliteeti. Uuringuga mitte seotud Manchesteri Ülikooli androloogiaprofessori Allan Pacey sõnul on kunstliku viljastamise juures sperma värskus ja tervis tõenäoliselt selle kogusest palju tähtsam. 

Uus mahukas meta-analüüs kinnitas, et kasulikum on hoiduda seemnepurskest pigem lühemat aega. Pikemalt oodates väheneb seemnerakkude liikuvus ja kasvab rakkude oksüdatiivne stress. Samuti tekitab see pärilikkusaines otseseid kahjustusi. 

Kliinilises katses osalenud 453 paari andmed tõestasid lühema ooteaja eelist ka praktikas. Kui mehed hoidusid seemnepurskest alla kahe ööpäeva, õnnestus munarakk viljastada 46 protsendil puhkudel, mis päädisid rasedusega. Pikemat vahet pidades langes see näitaja aga 36 protsendini. Optimaalne lahendus peitub seega töörühma sõnul ilmselt vaid lühikeses, kahe kuni seitsme päeva pikkuses pausis. 

Loomariigis tehtud uuringud andsid ooteaja kohta väga sarnaseid tulemusi. Isas- või emaslooma kehas pikalt säilitatud sperma viljastamisvõime vähenes ja samuti jäi ellu vähe looteid. Paljudel liikidel arenesid evolutsiooni käigus välja spetsiaalsed sperma talletusmehanismid, kuid rakud vananevad sellele vaatamata. Mida pikemalt seemnerakke säilitada, seda kiiremini nende tervislik seisund halveneb.

Kvantiteedi ja kvaliteedi tasakaal

Uurimisrühm koondas oma järelduste tegemiseks varasematest uuringutest ligi 55 000 mehe terviseandmed. Teadlased hindasid, kuidas erinevad ooteajad mõjutavad sperma geneetilisi ja füüsilisi omadusi. 

Erinevalt paljudest teistest keharakkudest ei suuda küpsed seemnerakud oma kahjustunud pärilikkusainet ise parandada. Krish Sanghvi sõnul oli leitud halb mõju sperma DNA-le suur. Seega on töörühm kindel, et mõju on ka bioloogiliselt oluline.

Rakkude vananedes muutuvad seemnerakud piltlikult öeldes laisaks ja suudavad munarakku kehvemini viljastada. Tänapäevastes viljakuskliinikutes viivad arstid sageli isegi üheainsa kvaliteetse seemneraku otse munaraku sisse. Seetõttu pole pelgalt rakkude suur arv enam eluliselt tähtis. Allan Pacey sõnul saab teha kunstliku viljastamise protseduure väga väikese spermakogusega ja seega pole meestel enam vaja oma spermat nii pikalt ootel hoida. 

Samas tõi töörühm oma uuringus esile mõned kitsaskohad. Näiteks oli ejakulatsioonist hoidumise halb mõju meeste spermale küll statistiliselt oluline, kuid siiski pigem nõrk. Kõigis varasemates inimuuringutes ei vaadatud, kas meeste seemnejuhad olid enne katset täielikult tühjenenud. Seetõttu peaksid arstid uusi soovitusi rakendama teatava ettevaatlikkusega.

Töörühma sõnul on loomulikul teel last saada soovivatel paaridel kõige tähtsam leida tasakaal sperma hulga ja elujõu vahel. Liiga pikk ooteaeg kahjustab rakke, aga liiga lühike vahe ei pruugi tagada piisavat arvu küpseid seemnerakke. 

Teadustöö ilmus ajakirjas Proceedings of the Royal Society B.